Legendi surm: Black Magic Estonia
Enne, kui alustame, las ma tutvustan teile Black Magic Estoniat, juhul kui te sellest varem kuulnud pole. See oli toimumiskoht, aga ka sarnaste vaadetega inimeste grupeering Tallinnas, mille spetsiifiline fookus on black metalil. Enamikele kambavälistele inimestele oli see pigem koht, kus kogeda imelisi underground kontserte või kuhu minna peale Howls of Winteri ametlikku osa.
Nagu sõnas Vincent Arkhanum - üks nende viimaseid aktiivseid liikmeid:
“See koht polnud mõeldud pelgalt põrandaalusteks kontsertideks ja sündmusteks, aga ka kohana, kus black metali entusiastid saaksid tolgendamas ja lõõgastumas käia, hoides black metali hinge elus.”
Aastal 2012 käputäie fanaatikute poolt rajatud koht polnud kõigest jõlkumiseks, vaid kätkes endas black metali kommuuni ühenduspunkti ja võimaldas tähistada põrandaalust muusikat sedasi, nagu ta mõeldud on. Paljud võivad seda tunda paigana, kus toimusid legendaarse Howls of Winteri järelpeod, lõppedes harva enne kella 5 või 6 hommikul. See tundus täpselt, nagu elutoa juurdeehitus, kus võib oma sõpru kohata ja võtta ühe õlle või sada. Igatsen vestlusi, kus märgiti ära: “Tallinnas on meil BME, aga teil Tartus on Pergerus.”
13.12.2024 toimus viimane kogunemine selles paigas, kuhu klubi alles 2021. aastal ümber kolis. Nüüd Black Magic Estoniat enam ei ole.
BME lõpul on mitmeid põhjusi. Kui tahate neid teada, siis võite küsida seotud inimestelt, kuid niipalju, kui ma aru sain, siis on see mitmete asjade kokkusattumus. Esmalt küsige endalt, millal te viimati lite seal kontserti toetamas või kas te olete kunagi aidanud ruume kasida? Kui BME alustas, siis ei toimunud kuigi palju, aga nüüd on nii palju kontserte ja kohti, kus need toimuvad, seega üht entusiastide poolt peetavat kohta on keeruline säilitada - eriti, kui elus on muidki asju, mis muutuvad seda tähtsamaks, mida vanemaks saad. Internetiajastul on keeruline ka võistelda ja Black Magic Estonia leht oma enama kui 1200 jälgijaga oli samuti kättesaamatu, sest facebook on lits. See on ka põhjus, miks enamik sellest tõenäoliselt üldse kuulnudki pole.
Ühesõnaga, ärgem leinakem, vaid väljendagem tänu selle eest, mida inimesed on viimase 12 aastaga ära teinud. Meenutagem häid aegu ja ehk jagame neid teistegagi. Kui sa teed asju tasuta, siis on ainus parim “autasu” see, kui teised on tänulikud sinu tegude eest. Paraku kipume tavaliselt kõike iseenesest mõistetavana võtma ning üsna tihti ei hinda seda, mis meil on. Me leiname surnuid selle asemel, et elavate üle rõõmustada. Ehk ärkab midagi uut tuhast, kes teab. Kahjuks pole see enam see sama.
Seega kutsume üles kõiki jagama oma mälestusi kas otseselt asjaosalistele või sellel lehel, et mingi märk maha jääks ja saame seda ka nendega jagada.
Suured tänud kõigile, kes olid BME-ga seotud ja oma aega ning energiat sellesse panustasid! Täname, et te olete kutsunud bände Tartust, kõigi vägevate hetkede eest, mis meil olid ja olen kindel, et me hoiame kontakti ning kohtume veel!
Krux
Iseloomustused järgnevalt:
Igaljuhul tundub mulle, et kui tahta oma bändiga kuskil katsetada uusi asju laval, siis just BME on see kõige õigem koht.
Meid ühendavad sarnased rännakud muusikalistes tumekihtides, kontsertide ja muude sündmuste korraldamine, milles ikka üksteist toetame, samuti sõprus- ja sugulussidemed. BME on koht, kuhu ma ei satu ehk nii tihti kui tegelikult võiks (jah, Tallinn on Tartust sama kaugel kui Tartu Tallinnast… ehk siis väga kaugel), kuid ma ei liialda, kui väidan, et iga külaskäik on olnud turgutav ja inspireeriv. BME-d karjatavad pühendunud inimesed, kes hingavad tumedat vaimu ja kelle soontes voolab sulatuli.
Nad on juba jõudnud vormida Eesti metal-ajalugu oma käe järgi ning teevad seda kindlasti edaspidigi. Black metalis – eriti Eesti black metalis – pole lihtne hoida koos kogukonda, sest sellele vastuolulisele žanrile on tihtipeale pühendunud jäärapäised erakud, kes pole valmis mingiteks kompromissideks ja ühistegevuseks. Au BME-le, kellel on vennas- ja õeskonna loomine ja elushoidmine kõigest hoolimata õnnestunud! Mäletan ühte umbes kümnekonna aasta tagust pidu BME vanades ruumides, kus pärast mitu tundi kestnud meeleolukat olengut ei saanud ma kuidagi sealt ära tulema. Ütlesin inimestele mitu korda head-aega, kuid alles kolmandal katsel õnnestus mul viimaks sealt lahkuda – niivõrd hoidis klubi ja selle rahvas mind enda küljes kinni. Olgu see mälestuskild tõendiks BME ebamaisest veetlusest Läänemere idakalda III aastatuhande haku süngsüdamete seas.
Mälusopis on eredalt meeles, kui esimest korda sai Howlsilt äftekale mindud. Tapperis sai oldud senikaua, kuni külalislahkust jagus, siis voolas kogu see kari uksest välja, põgus suitsupaus trepil ja edasi liikus see mustendav pundar karvaseid jalgsi läbi linna BME suunas. Keskel kohustuslik tanklapeatus, mis võis ka omaette vaatepilt olla. Retk oli päris pikk, aga kambavaim tugev ja eks oli ka kõigil juba olemine lõbusaks tehtud. Kohapeal üsna õdus olemine: küünlad ja punane diivan, üksteisest üleronimine, askeetlik peldik ja jutuajamised. Natuke nagu majapidu, kui kellegi vanemad on ära, aga väga erilises õhkkonnas. Pole kohta selles betoonist linnas, mis kodusem tunduks.
BME oli rohkem kui lihtne koht kus kokku saada, ta andis ka südametunnet näiteks Howls of Winter’ile kus pärast kontserti kohtusid kõik ja tekkisid toredad mälestused.
Tallinn ilma BME-ta on nagu pitsa ilma juustuta. Näeb sarnane välja, aga midagi väga tähtsat on puudu.
