Pergerus Stuudio ja tema peremees Anto
Pergerus on ekstreem-metali rühmitus, mille lõid 2012. aasta sügisel viis prooviruumi jagavat Tarbatu bändi. Materiaalse küljest ühendab Pergerust praegugi ühise ruumi ja tehniliste vahendite haldamine, vaimsest küljest võib sidet leida teatud sarnases suhtumises underground eetikasse ja esteetikasse (kuigi iga muusik ja kollektiiv on oma valikutes mõistagi iseseisev). 2019. aastal sai Pergerus endale uue tahu, kui kitarrist Anto Raig pani püsti eraldi salvestuskoha, mille ristis Pergerus Stuudioks. Praeguseks on Anto stuudiot kamandanud läbi paremate ja raskemate aegade seitse aastat, selle kõrval helindab ta aga veel kontserte ning astub aeg-ajalt ka ise pilliga lavale. Istusime ühel suvisel õhtupoolikul Pirogovi pargis, kuhu me õieti kumbki polnud tükk aega sattunud, ning vestlesime kõigist tema tegevustest lähemalt.
Algused
Anto astus Tarbatu tumemuusika ringkondadesse 2008. aastal ansambli Tapper taassünnikoosseisus ning kujunes oluliseks panustajaks bändi muusikasse ja kõlapilti. Sealt laienes tema haare peagi mitmesse teisegi metalbändi – Anto mängib või on mänginud ka kollektiivides Form, Mortferus ja Ulguränd. Siiski ulatuvad tema loomingulised huvid üledistorditud kitarrimürast märksa laiematele helimaastikele. Nii on ta viimastel aastatel peaasjalikult pühendunud rokkbändile Vikat, mille lugude valik hõlmab nii tuntud lööklaulude kavereid kui ka aina enam ja enam omaloomingut.
Stuudiotööga puutus Anto esimest korda tõsisemalt kokku Tapri esikalbumi „Vereklanni kolmas tulemine” (ilmus 2013) salvestusel Tartu Ö-stuudios. Toona ta pillimängust kaugemale ei jõudnud, kuna albumi miksimise ja masterdamise ajaks läks hoopis mereväkke teenima. Küll aga hakkas huvi salvestamise vastu kasvama peagi pärast seda, eriti kutsekoolis mehhatroonikat õppides. „Seal mul hakkaski mõte liikuma heli olemuse teemadel. Sellal muutusid ka salvestusvahendid kättesaadavamaks. Kui pidevalt tegeleda, siis polegi kõik väga raske – vaja vaid põhiasjad selgeks saada, seejärel võid julgelt katsetada.“
Mehhatroonikast sai Anto helide maailma kohta väärtuslikke füüsikalisi baasteadmisi, ent konkreetselt helisalvestuse vallas on ta olnud suuresti iseõppija. Siiski ei pea päris kõike ka ise põlve otsas leiutama. Näiteks Ameerika internetilehekülg Nail The Mix viib paarikümne euro eest kuus läbi kursuseid, milles jagatakse miksimiseks kasulikke nõuandeid ning saadetakse kodutööks multitracke, mille abil ise kätt harjutada. Selle abil on mitmed Tarbatu muusikud õppinud kasulikke oskusi salvestiste helindamise kohta, Anto nende seas.
Päris konkreetselt stuudio ehitamiseks läks pärast vanalt töökohalt koondamist, kui tuli hakata mõtlema, mida elus edasi teha. „Enne koroona-aega oli Töötukassast lihtsam toetust saada oma ettevõtte tegemise jaoks. Stuudio nime jaoks sain teistelt Pergeruse liikmetelt nõusoleku,“ selgitab Anto oma otsuse tagamaid. „Algne plaan oli olla rühmitusele suurem pidepunkt ja abi salvestustöös, aga kuna tundub, et kõigil on olnud pigem huvi ise oma soundi teha, siis see suund jäi suuresti soiku. Päris viimasel ajal ei ole ma ka underground muusikaskeenega eriti lähedalt seotud olnud, nii et on isegi olnud mõtteid loovutada nimi tagasi Pergeruse rühmitusele ning luua endale mingi uus platvorm. Oma osa hakkab mängima ka tegevuse majanduslik tasuvus. Eks mõnikord satud ikka valiku ette: kas oma tegevusega oleks võimalik midagi teenida ka või mitte.“
Kontsertide helindamine ongi praegusel ajal Anto põhiline sissetulekuallikas, stuudios veedab ta peaasjalikult oma vaba aja. Oma lemmikžanrideks peab ta helimehetööski peamiselt metalit ja rokki, kuigi mingeid olulisi piiranguid endale ei sea. „Kui soundi kätte saad, siis on hea tunne küll; see ongi see koht, kus töö kiidab tegijat. Enamasti visatakse sinu suunas õhtu jooksul kolm bändi ja sul on igaühest tund aega midagi kätte saada. Sageli on just esimesel bändil kõige õnnetum olukord, eriti veel, kui ta juhtub olema keerulisema helipildiga.“
Kolimine
Esialgu tegutses Pergerus Stuudio Tarbatus Teguri tänavas Kammivabriku ruumides, kuid järsu üürihinna tõusu tõttu otsustas Anto oma ettevõtmise viia teisale – tööstushoonesse aadressil Aardla 25b, kust see on praegugi kõigile leitav. Mõistagi polnud stuudio kolimine lihtne ülesanne. Ruumi lahtimonteerimine ja uues kohas taas ülesehitamine nõudsid kõvasti aega ja vaeva.
„Ma siiamaani mõtlen, kuidas ma seda tegin,“ meenutab Anto toda aega. „Magasin väga vähe ja öösiti, kui lapsed kodus magasid, käisin stuudiot kolimas. Praktiliselt üksi vedasin kõik ära. Isegi kipsseinad kruvisin lahti ja võtsin kaasa, otsisin magnetitega kruvid üles. Mitte midagi ei jätnud maha.
Pärast oli jällegi mitu kuud ehitamist, mis oli iseenesest väga põnev projekt. Siis oskasin võrreldes esimese asukohaga juba midagi ka teisiti teha. Juba niipaljukest oli kogemust. Näiteks esimeses kohas panin kipsi aluskarkassiks pleki, aga nüüd teadsin, et tahan uues paigas teist nii-öelda korrust kas laona või millekski selliseks kasutada. Seetõttu kasutasin karkassi tegemiseks puitu ja vahe on suur, sein kumiseb nüüd tunduvalt vähem. Suur kipssein oli alguses nagu suur trumm – metallkarkass oli jäigem ning andis helidele vibratsiooni juurde.“
Pergeruse Stuudios on aastate jooksul salvestatud väga erinevaid projekte. Metali, roki ja pungi kõrval on valikusse sattunud ka räppareid ja taskuhäälingute tegijaid. Vahepeal pakkus Anto bändidele ja artistidele võimalust salvestada oma esinemiskava, et nad saaksid aimu, kuidas nad õigupoolest kõlavad. Ilmselt siiani kõige nimekam salvestaja on olnud thrash metal bänd Tankist, kes lindistas Pergerus Stuudios oma 2023. aastal ilmunud albumi „Forced Equal” koorilaulupartiisid. Antot huvitavad alati ka uued helipildid: „Oleks põnev proovida lindistada ja miksida näiteks viiuli või saksofoniga muusikat, et teada saada, kuidas nad kõlama hakkavad.”
Vikat
Ehkki nagu juba mainitud, pole Anto viimasel ajal underground metaliga väga tihedalt seotud, tegeleb ta endistviisi aktiivse pillimänguga. Tema peamiseks loominguliseks väljundiks on kujunenud pungilik rokkbänd Vikat. Algselt tehti peamiselt kavereid ja humoorikaid töötlusi, millega oli hea käia pidudel mängimas, ent samm-sammult asendusid need juba sügavamates toonides omaloominguga. „Vikati muusika on segu eri stiilidest – natuke punki ja natuke metalit, aga lõppude lõpuks on ta ikkagi rokilaadne asi,“ iseloomustab Anto oma bändi. „Vahepeal on tore lihtsalt peomeeleolu luua. Inimeste lugemaõppimine on oluline oskus – selleks, et aru saada, mis lugu võiks rahvale järgmisena sobida.“
Vikatil on olnud aastaid, mil esinemisi jagus igasse kuusse, praegu on kontsertide osas mõneti rahulikum aeg. Selle üheks põhjuseks on bändiliikmete isiklikud elud, mis aeg-ajalt tähelepanu nõuavad, aga Anto hinnangul on vahepeal peale tulnud ka omajagu väga häid noori muusikuid, kes mängivad pidudel oodatud igihaljaid hitte rohkemgi kui praegune Vikat.
Viimase asjana küsin, kas Antol on lisaks Vikatile veel mõni loominguline projekt käsil.
„Tead, ma kirjutan muusikat ikka, isegi kui kõik Vikatile ei lähe,“ tunnistab Anto. „On ports asju, mis on jäänud seisma, aga mida ilmselt Vikatiga tegema ei hakka. Võib-olla peaks need lood kuidagi avaldama, saama nii-öelda süsteemist välja.“ Muusika loomiseks on ta appi võtnud uuemad tehnilised vahendid. „Viimasel ajal olen oma ideid sisse söötnud Suno programmi. Alati pole lihtsalt aega istuda stuudios, et kõik partiid eraldi sisse mängida. Suno teeb ideest hetkega mingisuguse versiooni, kuidas lugu võiks kõlama hakata. Mõned tulemused on lausa väga huvitavad. Siiski, kui oleme Vikatiga proovinud tehisaru loodud arranžeeringut elavas esitluses järgi mängida, on tulemus olnud tunduvalt õhem, nii et kui ka alguses on lugu tundunud äge, jääb ta siiski mängust välja. Ja ka tehisaru loodud lugude nootide kõrgusvahesid on raske järgi laulda, kui sa just Freddie Mercury pole.“
Kel soovi oma muusikalised ideed purki saada, vaadaku kindlasti lähemalt Pergerusstuudio.ee.
