Metallist Tarbatu
Kes iganes on Tartu metal-skene tegevusi jälginud, on ilmselt märganud varjamatut uhkust, mida me oma kodukandi ja inimeste üle tunneme. Pikaajalise tartlase ja üle veerandsaja aasta raskema muusika sees kümmelnuna võin kinnitada, et siinne metal-elu, ehkki oma rütmiliste kõrg- ja madalhetkedega, on huvitav nähtus ning kahtlemata väärt süvenemist. Aastate jooksul on linna kudedesse sisse kasvanud iselaadne metali-kultuurkiht, mida siinkohal tahangi teile tutvustada mõningate kohalike maamärkide abil.
Tartu pole pelgalt Eesti suuruselt teine linn, vaid pika ajalooga paik, mis mõneski mõttes peegeldab siinse metal-skene dünaamikaid – ehkki muidugi mõista oluliselt suuremas skaalas. Asula kujunes Emajõe veidi kõrgemale kaldale juba umbkaudu 1500 aastat tagasi ning 13. sajandil pani Saksa ristisõdijate kroonik Henric kirja tema nime Tarbata ehk Tharbete. Sajandite jooksul on linn näinud igasuguseid valitsejaid ja ka päris kehvi päevi, kuid rootslaste võimu all 1632. aastal asutatud ülikool on nähtavasti toonud siia vaimsust, ilma milleta oleksime me kõik nähtavasti totaalsesse provintsiunne vajunud. Ma julgen koguni väita, et Tartu habras, kuid mitmekülgne kultuurielu, sealhulgas selle kurimuusikaline spekter, võlgneb palju just ülikoolist õhkuvale vabale mõttele ja selle kirevatele kandjatele.
Mõeldes, millised paigad on Tarbatu (siin ja edaspidi püsime just selle nimekuju juures) metali ja eeskätt Pergeruse rühmituse kujunemises ja arengus olnud nimekamad või muudel põhjustel tähelepanu väärt, jäid esialgsele sõelale üksteist kohta. Nimekiri on rangelt isiklik ning mõistagi vaieldav. Küllap oskab iga teemaga mingil moel kokku puutunud tegelane (mina nende seas) nimetada veel terve rea esinemiskohti, prooviruume või legendidega pärjatud joogiurkaid, mis on mänginud hiiglaslikku rolli siinses pikajuukselises müramaailmas. Olge aga lahked, andke meile teada, milliseid paiku peaksime kindlasti lisaks oma kultuurimällu talletama!
Aga esmalt lubatagu mul tutvustada minu hoolikalt valitud esindusnimekirja.
Klubid Rock & Roll Heaven ja Hell
Alustame oma mõttelist ringkäiku Tarbatu tänavatel ja nurgatagustes ilmselt kõige pikaealisemast kontsertpaigast, ilma milleta on äärmiselt keeruline ette kujutada siinset traadimuusikaelu. Siin aastate jooksul üles astunud esinejate koguarvu võib küllap hinnata juba neljakohalise arvuga. Raudteejaama läheduses aadressit Tiigi 76a kandev pealtnäha täiesti suvaline hall hoone majutab kogunisti kaht klubi. Välisuksest sisse astudes tuleb kohe teha valik – trepist üles teisel korrusel ootab ees klubi Rock & Roll Heaven, teine, allakäigutrepp viib aga klubisse Hell. Algselt tegutseski klubi Rock & Roll ainult keldrikorrusel, kuid mingil hetkel lisandus tema ruumide sekka ülakorruse avar Heaven ning maa-alune sektsioon nimetati Rock & Roll Helliks. Kui Rock & Roll otsustas keskenduda vaid Heavenile (seal on nad püsivalt praegugi), läksid keldrikambrid teise entusiastliku seltskonna kätesse, kes on Helli nime alal hoides seisnud hea Tarbatu kurimuusikalise elurikkuse eest.
Oleks võimatu püüda üle lugeda kõiki meeleolukaid esinemisi ja kontserte Helli ja Heaveni higist läbinõrgunud lavadel. Ma ise alustasin seal lärmitegemist praeguseks juba 20 aastat tagasi doomibänd Aldeviaga. Viimase aja suurte tegemiste seas mainin vaid sügisest metal-festivali Tarbariitus, mis on edukalt ühendanud Heaveni ja Helli võimalused. Pange endale festar kalendrisse kirja ja veenduge tänavu oktoobris ise!
Kuradisild
Tiigi tänava kontsertidelt on tee hilisõhtused pidutsejad rohkem kui korra viinud kesklinna, Tarbatu tukslevatesse südamelihastesse. Sageli jääb ette Toomemägi, linna kujunemise seisukohalt ääretult oluline paik. Ennevanasti asus siin jõekallaste kohal kõrguv linnus, 19. sajandil kujundati künkal ülikooli rahva vaimset tervist turgutav inglise stiilis park. Üheks pargielemendiks on betoonist gootilikult tume Kuradisild. Tema nime tekkelugu pole päris kindel, kuid vahest hakati teda nõnda kutsuma vastukaaluks heledates toonides Inglisillale. Vene valitsejasoole Romanovidele pühendatud arhitektuurisaavutus ei taganud siiski neile erilist õnne. Rohkem kasu on Kuradisillast olnud eksperimentaalse black metali kollektiivi Form inspiratsiooniallikana ühe elektroonilise lühiloo loomisel – vaata seda siit.
Toomkirik
Toomemäe au ja hiilgus on juba alates 13. sajandist olnud toomkirik. Isegi 16. aastasajal varemeisse jäänuna kõrguvad tema punastest tellistest müürid ja teravkaared vägevalt pargipuude vahel nagu tunnistus vanadest tundmatutest aegadest. Tarbatu metal-elu jaoks on toomkirik hädavajalik kinnispunkt – siin on Kuud varjavate sügiseste ööpilvede all kogunenud noored süngsüdamed, päevavalguses aga on toomkirik võõrustanud nii mõnegi pulmapaari, laulukoori ja ekstreem-metal bändi fotosessioone. Viimaste seas tuleb hetkel näiteks Ziegenhorn meelde.
Pirogovi park
Lossi tänavat mööda Toomemäelt all-linna laskudes jääb hüva kätt Tarbatu ilmselt kuulsaim roheala Pirogovi park. Linna valitsejad mõistsid juba ammu, et tudengitele ja teistele lõbusatele vandersellidele teatud järeleandmiste tegemine teeb tegelikult elu kõigile lihtsamaks, ning on lubanud Pirogovi pargis soojal aastaajal kergema kraadiga jookide manustamise. See seadusepügal tõmbab parki kokku kõige kirevama valiku igasugustest maa peal eksisteerivatest inimtüüpidest. Pirogovi haljenduse keskel on kokku pandud bändide koosseise, tülli mindud ja arveid klaaritud. Niipalju, kui ma kuulnud olen, toimub lõviosa Tarbatu speed metal skene merchi tehingutest just Pirogovil.
Baar Underground kunagine asukoht
Tarbatu ööelu tuiksoon on Rüütli tänav oma arvukate baaride, kohvikute ja muude patupesadega, kuid karvasema muusika lembeste jaoks oli pikka aega üks legendaarsemaid katakombe Rüütli põhimarsruudilt kõrvale jäänud rokibaar Underground. Olles klubi Rock & Roll paariline kesklinnas, sobisid Undergroundi kivised grotid sageli rokiklubi kontsertide järelpidudeks. Kesklinna kinnisvaraarendus sulges ühel hetkel otsetee baari ning võimalik, et selle tõttu sai räsida ka tema majanduslik kandevõime – Undergroundi jõudmiseks pidid sa tõepoolest teadma vaata et väljavalitutele pühendatud salaradu (mis on iseenesest muidugi väga underground). Võib-olla osalt sellepärast tehti Undergroundile mõni aasta tagasi põhjalik plastiline operatsioon. Eemaldati viited kurjemale traadimuusikale ning anti uus nimi Lege. Sellisel kujul tegutseb ta praegugi, kuid kahjuks oskan ma teda nüüd soovitada vaid kui ajaloolist vaatamisväärsust.
Genialistide Klubi
Kui klubid Rock & Roll ning Hell paiknevad kesklinna möllust mõnevõrra kõrval (ehkki tõelistest suurlinnadest pärit inimesed ilmselt naeraksid kauguse üle kurtjad halastamatult välja), siis Tarbatu südames paikneb ka üks teine oluline kontserdipaik – Genialistide Klubi. Kummalise, läbinisti tarbatliku nime sai ta kunagise populaarse rokkansambli Genialistide järgi, kuid tema stiililine haare ei tunne õigupoolest piire. Tõsi, päris karmima otsa muusika jaoks jäi ta pikka aega pigem kõrvale, kuigi aeg-ajalt siin siiski midagi sündis. Pergeruse bändidest murdis ukse Gen-klubisse valla esmalt Form, kes koroonapiirangute tõttu esitles siin oma esikplaati „Aerosols and Dust Particles” 2021. aasta algul kontserdi asemel hoopis interaktiivse kunstinäitusega. 2023. aasta sügisel korraldas Warhorn Recordsi ninamees Kruxator Genialistide Klubis kontserdid „Arhailine Tarbatu“ ja „Sõge Tartu“, mille raames astusid üles Kaev, Ziegenhorn ja Valendik, Tallinnast Thou Shell Of Death ja Lein ning Soomest Tenebrae Aeternum.
Tuum baar
Undergroundi baari nukra lõpu järel valitses Tarbatus mõnda aega puhtakujuliste metal-baaride osas ikaldus. Ent Undergroundi tiimis leidus inimesi, kes ei lasknud käsi lõpuni rüppe, vaid avasid tänavu uue raskemuusikale pühendatud joogikoha Tuum. Baari asukoht Laia tänava kitsas kõrvalkäigus pole teenekatele linnas ringiuitajatele siiski sugugi võõras – samades ruumides tegutses ju pikka aega Tarbatu üks tuntumaid alternatiivkõrtse Zavood, mida hindasid väga erineva tausta ja eelistustega tegelased. Nii Zavoodis kui ka nüüdses Tuumas võib vahetevahel kohata ka elavat muusikat. Näiteks ise mängisin siin kord Ulgurännuga ning kuigi esmapilgul tundub ruumi baaris vähevõitu, mahtusime me oma kolinatega ära küll.
Khattra klubi kunagine asukoht („Kruusaauk”)
Järgnevalt teeme korraliku põike Emajõe vastaskaldale ning suundume Narva maanteed mööda põhja, Raadi-Kruusamäe linnaossa, et üles leida oma aja kõige kuulsam Tarbatu metal-koobas – või õigemini see, mis temast üldse järele on jäänud. Vana kruusakarjääri põhja nõukogude ajal ehitatud kipakavõitu majake kohandati 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate algul kohaliku metal-kogukonna tegemiste tarbeks. Ametlikumalt kandis koht klubi Khattra nime, kuid rahvasuus hüüti teda lihtsalt Kruusaauguks. Käisin 2002.–2003. aasta kandis, oma metalitee alguses seal isegi mõned korrad pidudel. Majas ühes pooles oli väike saal madala lava ja gigerlikult veidrate seinamaalidega, keskel küttis olemist vägev bullerjan ahi ning teises otsas, kuhu ma kunagi ei sattunud, olla olnud väike stuudio, kus salvestasid mitu tol ajal Lõuna-Eesti metalit kujundanud kollektiivi (Ecthalion, Surrogoat, Realm Of Carnivora jt). Kokkuvõttes väga hubane koht, mille ühendus muu maailmaga võis küll talvekülmade aegu olla limiteeritud – alla kruusaauku viivat isetekkelist teerada kattis siis sile jää ning häda sellele, kes pärast kuuma kontserti pisut aurusema peaga kraatrist välja püüdis pääseda.
Praeguseks on Kruusaaugu maastik väga muutunud. Järsu kitseraja asemel viib karjääri mugav trepp, kuid klubi koduks olnud hoone on maatasa lammutatud, nii et heina seest võib aimata vaid selle vundamendipiire. Khattra on kadunud, jäänud on veel mälestused ning üksikud heli- ja videosalvestised. Kel huvi, vaadake Saksamaal kaks aastat tagasi valminud dokumentaali “Tartu Under The Horns“, milles Ecthalioni ja Khattra klubi üks ninameestest Andres Valk alias Elf kõneleb tarbatlaste toonastest toimetustest klubis ja selle ümber
Anne Noortekeskus – Pergeruse rühmituse esimene peakorter
Veel üks Emajõe põhjakalda üdini isikliku seosega kurimuusikaline maamärk on Anne Noortekeskus Annelinna alguses. Selle keldrikorrusel oli sisse seatud bändide prooviruum, kus mingil perioodil käis läbi küll vist suurem osa 2000. aastate esimese kümnendi lõpu bändidest. Ka ruumi üsna regulaarselt külastav Langenu kasvas seal ajapikku tõsiseltvõetavaks kollektiiviks. Me polnud ainsad. Teiste seas oli Anne proovika innukas kasutaja ansambel Tapper, kellega me peagi headeks sõpradeks saime. Aastal 2012 moodustasime just seal kokku viiest bändist (Langenu, Tapper, Form, Ulguränd, Mortferus) koosneva mustmetalse alliansi, millele alati sõnaosav bassimängija Maddy andis mitme bändi nimeosadest koosneva nime Pergerus. Järgneva paari aasta jooksul pidasime Anne prooviruumi oma vaimseks tsentriks ja kindluseks, siis aga kolisime oma praegusesse tsitadelli.
Tartu Üliõpilasmaja („Sõbra maja”)
Üsna kesklinna lähedal Kalevi tänavas paiknev Tartu Üliõpilasmaja ehk Sõbra maja on ehitatud juba 19. sajandi lõpus, kuid kurimuusika ajaloos teeninud tärne tänu 2000. aastate alguses toimunud kontsertide sarjale „Pagan Night”. Need tõid Tarbatusse terve plejaadi suuri tegusid teinud bände – Metsatöll, Loits, Tharaphita, Manatark, Bestia ja lätlaste Skyforger, kui mainida vaid mõnda praegugi hästi tuntud nime. Esimene Pagan Night 2001. aasta sügisel oli ühtlasi oma heledat juuksetukka alles kasvatama hakanud 1695 esimene päris metal show, mis mõistagi on siiani mu muusikalisi maitse-eelistusi suunanud. Terake hiljem tõi peaasjalikult Tallinnas toimetav Hard Rock Club Sõbra majja selliseid üleilmselt kuulsaid bände nagu Vader, Exodus, Hypocrisy ja Keep Of Kalessin. Ma ei teagi, kas asi oli suure saali tujukas kajas, millega helimehed alati pidid rinda pistma, või milleski muus, kuid mingil hetkel vaibus Sõbra maja pruukimine raske muusika hüvanguks. Praegu toimetab seal vist peaasjalikult Tartu Üliõpilasteater.
Pergerus Stuudio
Ringkäigu päris lõppu jätsin Tarbatu industriaalsed piirialad, kus betooni ja silikaadi embuses on igal ajahetkel toimetamas terve müriaad eri suunitlusega muusikuid. Eks hõreda püsiasustusega piirkondades on alati lihtsam lärmi lüüa kui mujal. Pergeruse loomingulise rühmitusegi raskuskese on juba enam kui kümnendi jooksul asunud just taolises keskkonnas ning võimalik, et see kõlab mingil moel vastu ka mõnegi Tarbatu black või death metal bändi helipildis.
Tõele aru andes asub linnas kaks füüsilist Pergerust. Üks neist on 2012. aastal loodud alliansi ja sellega hiljem liitunud bändide prooviruum, mis on aegade jooksul toiminud ka laoruumi, kodustuudio, konspiratiivkorteri, salasepitsuste nõupidamisruumi ja niisama patupesana. Aga selle kõrval eksisteerib veel teine Pergerus, mida on märksa lihtsam leida ning mis ongi mõeldud laiema publiku jaoks. See on Anto Raigi loodud Pergerus Stuudio, kus iga huviline saab eelneval kokkuleppel tulla oma muusikat või muid helilisi rumalusi salvestama. Kuna Anto on ise mänginud muuhulgas ka black metal bändides Form ja Ulguränd, siis on ta oma stuudios talletanud ka nende lugusid – kuula näiteks ühisplaati “Tarbathian Fortress” (Warhorn Records, 2020). Samas hõlmab tema ampluaa väga erinevaid stiile, nii et erinevalt üsna konkreetselt ekstreem-muusikale fokusseeritud rühmitusele Pergerus on stuudio Pergerus avatud erinevatele pakkumistele.
Milline on sinu metallist Tarbatu?
