Surma koputus Idaväravale
Talv oli külm ja armutu ning mööda Kirde-Euroopa jäätunud radasid rühkis väsimatu karavan. Pikk oli nende teekond. Nad olid jaanuari lõpus ühiselt alustanud Tšehhimaa pealinnast, ilusast Prahast, jõudnud üsna kiiresti Poola tasandikele ning läbinud Poznańi ja Varssavi. Sealt rihtisid nad kindlameelselt suuna põhja ning esialgu Leedumaa sõjakaid hõime vältides jõudsid Liivi lahe äärde Riiga. 26. jaanuaril nähti neid esmakordselt Eestimaa pinnal, selsinatsel õhtul oli neist kuulda Tallinnas, kus külalisi võõrustas Black Revalia. Endale armu andmata ning ühtegi päeva raiskamata ületasid rändurid külmunud mere ning tegid kolme ööpäeva vältel ringi Soome lõunaosale, väisates järgemööda Tamperet, Turut ja Helsingit. Seejärel pööras karavan taas nina lõuna poole ning jaanuarikuu eelviimase päeva tuhmuvas valguses sisenes Tarbatu valdustesse.
Karavan koosnes kolmest osast, kolmest rühmast, kelle pühendumus põrguliku lärmi kummardamisel oligi nad kokku toonud ja oma jõud ühendama pannud. Ettevõetud eesmärk olnuks tõepoolest eraldi üritades selgelt ületamatuks osutunud – liiga vaevalised ja vaenulikud olid selleks tingimused siin äärmises südatalvises Põhjalas. Üksteist toetades ja innustades osutus aga ebapüha rännak kiireks ja tõhusaks. Rühmade nimed olid Kringa, Fides Inversa ja Death Worship, kolm maailma eri nurkadest pärit musta metalli kollektiivi ning nende tuur kandis kurjakuulutavat tiitlit “Death Knocks At The Eastern Gate” – „Surm koputab Idaväravale“.
Tarbatu oli valmis, jutud tulekust olid jõudnud kõikide pühendunuteni. Klubi „Rock & Roll“ mustaks võõbatud ruumidesse kogunesid esmalt kauged rännumehed ja neile väärika vastuvõtu korraldanud tarbatlased eesotsas Tarbariituse festivali korraldajatega. Nad tassisid lugematul hulgal pille, masinavärke ja muud kraami, sättisid religioosse pühendumusega peagi algavate etteastete helipilti ning valmistusid huviliste tulekuks. Viimased ei lasknud end kaua oodata. Kui kell 18 õhtul uksed ametlikult valla tehti, hakkas klubisse nii üksikult kui väikeste salkadena voorima tumedasse rüütatud inimesi, ekstreem-metali nõudliku stiiliga kodunenud väljavalituid.
Helitehnilised viimistlused võtsid aega mõneti enam kui algselt plaanitud, kuid ootamine – õige rahva seas pole see ka vaev – tasus end ära.
Õigupoolest võis sel õhtul laval näha ja kuulda nelja bändi. Kolmele eelmainitud nimele oli kohapeal lisandunud veel üks, Tarbatu enese pimedatest liivakivistest urgudest siginenud Hasswald, kes sündmusele avaakordi andis. Paganliku kõlapildi, ent süvaeksistentsiaalse sõnumiga duost-triost on teada vähe, kuid pühendunute jaoks pole kindlasti tegemist enam võõra nimega. Nelja eepilise lugulauluga andis Hasswald ülejäänud õhtule just õige häälestuse.
Austriast pärit Kringa mäletas Eestimaa radu juba varasemast – 2023. aasta talvel esineti suure menuga festivalil “Howls Of Winter”. Tarbatuski ei lasknud nelik hool raugeda, suunates lavalt saali otsekoheselt nurgeliste riffidega täidetud energiavoo, mis atmosfäärne kui väljas aiateibaid lõhestav pakane ise. Läks isegi hästi, et maja väsinud kivimüürid sellest kõigest ei lõhenenud, ent kui lähitulevikus peaks siiski rokiklubile koduks olnud hoone rusudeks langema, oskame vähemalt juurpõhjusele osutada.
Fides Inversa, Itaaliast pungunud ning aja jooksul mujaltki vägesid kogunud ansambel oli samuti ainult neile teadaoleval müstilisel viisil suutnud kogu retke jooksul säilitada teravuse. Kui bändi mootor oli juba käima tõmmatud, siis võttis see talle määratud aja vältel pöörded vaid vahel harva veidi maha. Mürki ja muud kurja paiskav Norra bläkiveteranist vokalist Wraath sai võitu mikrofonistatiivist. Kellegi hoogu see ei peatanud.
Death Worship oli oma koosseisu vormistanud tänu Kanada-Saksa ebapühale sõjalisele liidule ning esindas omakorda black/death metali ebapüha liitu, mida mõned ringkonnad war metali nime all tunnevad. Seda ala tundsid nad eksimatult, kas või kinnisilmi – padrunivööstatud ja ketistatud mehed kütsid konkreetseid kõrge oktaanarvuga raevupurskeid, nii nagu žanri käsulauad ette nägid. Kohaletulnud olid rahul; kõigeks selleks olid nad ju siia kogunenudki.
Hääl vaikis klubis täpselt vaimude tunniks. Kolmest fraktsioonist koosnev killavoor pakkis oma vaevatud kehad ja varustuse öötaeva külmade tähtede all sõiduvahenditesse ning jätkas peagi sõitu lõunasse. Järgmisel õhtul pistsid nad juba otsustavalt rinda leedukatega Vilniuses toimuval festivalil „Vilkų Žiema“ (Sute Talvel). Tuuri viimane esinemine oli planeeritud Läänemere äärses Poola linnas Gdynias. Kuigi kuuldused Kringa, Fides Inversa ja Death Worshipi edasisest saatusest pole minu kõrvu jõudnud, usun, et nad suutsid esialgset hoogu säilitada ning lõpetasid oma rännaku Euroopa külmadesse põhjaprovintsidesse (vähemalt enam-vähem) võiduka noodiga. Tarbatlased jäid enamuses koju, jätkamaks vahepeal katkestatud talveund ning selle sõgedaid meelipurevaid unenägusid. Vaid mõni üksik olla kuuldavasti karavaniga lõuna poole liikunud, kuid kõikide eelduste kohaselt on nemadki nüüd kodus tagasi.
