Kui ma algul festivali planeerima hakkasin, siis lootsin, et tulemus saab olema midagi sellist, kus kõik inimesed, kes ühel või teisel moel osalevad, lähevad koju ja tunnevad, et just see oli see õige asi. Kuuldu põhjal õnnestus meil seda teha ja see teeb meid äärmiselt õnnelikuks. Sest minu jaoks on kõige hullem lihtsalt midagi "keskmist" teha, mis mõtet on korrata midagi, mida teised on juba teinud ja lihtsalt teistsugust nime kasutada?
Seetõttu käivitasime juba alguses mõtte, kuidas eristuda teistest festivalidest, eelkõige legendaarsest Howls of Winterist. Eriti alguses kuulsin eelmainitud võrdlusi palju ja otsustasin seetõttu, et meie fookus jah, loomulikult, on underground bändid. Aga selle asemel, et jääda ühe žanri piiresse, püüdsin pigem vaadata ansamblite "mindseti", miks muusikud teevad muusikat, kuidas nad talitavad ja milliseid huvitavaid live esinemisi nad pakkuda võiksid. Näiteks oli kaks bändi: Nahakiin ja Time Immemorial, kes ürituse žanritesse otseselt ei kuulunud. Mõlemad said tagantjärele palju kiidusõnu, sest nad (ja see on oluline!) üllatasid külastajaid.
Rõõm oli selle üle, et iga bänd andis oma parima ja õhtu naelaks oli Loits, kes oma kunsti väga hästi oskab.
Suured tänud Loitsule & Ahtole, sest loomulikult mängisid nad meie eduloos tohutut osa. Võib-olla kõige riskantsem osa oli see, et enamik bände olid üsna tundmatud, vähemalt Eestis. Mõte oli pakkuda lava kvaliteetsetele bändidele, millest enamik inimesi pole kuulnudki. Mõtlesin siis, et see saab olema katastroof, sest... noh, tehke uus festival, tooge hunnik no-name esinejaid ja pange hullu. Seega suur tänu kõigile, kes bände ja meid usaldasid!!
Peale muusikalise vaatevinkli mõtlesin lisaks sellele, kuidas festivalile midagi uut lisada. Rahvusvahelistes aruteludes korraldusmeeskonnaga kuulsin kommentaari, et "asjadega pole mõtet üle pingutada - kõige olulisem on rahaliselt nulli jääda". Kuigi see on osaliselt tõsi (ma ei tahtnud elu lõpuni Rock&Rolli nõusid pesta) arvasin ka mina, et isegi kui tuleb vaid peotäis külastajaid, peaks neil olema suurepärane kogemus. Tegime siis korralikud festivali käepaelad (ning bändidele käsitööna), tehingud kohalike produtsentidega, kutsusime mõned huvitavad merchimüüjad ja lõime paneelid, kuigi keegi ei teadnud, mis asi see kuradi "paneel" üldse on. Ja teate mis oli kõige parem? See kõik õnnestus hämmastavalt. Vähemalt minu jaoks. Eriti paneelid olid midagi sellist, mis jättis tohutu küsimärgi paljudele nägudele, aga tahtsin, et see nii jääkski.
Sõna mida ma otsin praegu… on tunnustus. Tunnustan väga bände tulid sellisesse kohta, millest nad varem kuulnudki polnud, fotograafe - kes veetsid tunde pildistades ja pilte monteerides, rahvast kes kõik toetasid rahaliselt festivali ja bände. Ma tean, et ei saa kõigile meeldida ja mõni võis õnnetuks jääda, kui palusin neil kontsertide ajal mitte oma telefoni kasutada, kuid kõigile ei saagi kõik meeldida. Oh, ja mitte unustada hämmastavaid vabatahtlikke! Ükski festival ei ela ilma nendeta üle ja korraldajana kiidan neid väga! Meil oli väike, kuid hämmastav entusiastide meeskond, kes enne festivali ja festivali ajal kõiki erinevaid ülesandeid tegid - tohutu aplaus nende pühendumusele! Ilma teieta poleks festivali toimunud! Loomulikult jätsime endale arenguruumi, sest kõik esimese korraga õigesti teha oleks ka hirmus. Sellega vajaksime ka teie arvamusi, juhuks, kui me peaksime seda üritust kordama. Elame, näeme.
Me lisame ka küsitluse, seega andke julgelt oma tagasiside, kasvõi anonüümselt.
Kokkuvõtvalt oli eesmärk luua aeg ja koht, kus saab kohtuda hämmastavate inimestega ja kuulata kuradima head muusikat - ja ma arvan, et see sai teoks. Aitäh teile kõigile, et te tulite ja selle ürituse tõeliselt eriliseks tegite!
