SWARN sõidus
Tartu death metal projekt Swarni on alates 2016. aastast tegutsenud peaasjalikult stuudiobändina ning selle käigus juhtunud vaid paar korda oma muusikat elavast peast esitama. Asi muutus oluliselt 2024. aastal, kui tandem Pähnapuu-Lillak sai täiendust triolt Kruxator-Ausin-Traumann ning Swarni täiemahuline live-koosseis pumpas Tarbatu UG-festival Tarbariitus tarbeks oma kurilihased trimmi. Kuna kokkumäng justkui sujus ning ka tagasiside kuulajatelt paitas muusikute juba tasapisi kurdistuvaid kõrvu, siis otsustasime rauda igaks juhuks edasi taguda ning panime end kirja tänavu märtsi hakul toimuvale väikesele Läti-Leedu tuurile. Lavapaariliseks tuli meile Šveitsi-Šoti-Saksa deathikvintett Death Kommander, kus meie vastne kitarrikräunutaja härra Kruxator (passinimi toimetusele teada) mikrofoni võigast häält teeb. Viimatimainitud härra oli ka kogu suurejoonelise kontsertturnee autor ja niiditõmbaja. Lisaks oli meil õnn ja rõõm jagada lavasid mitmete kõvade Läti ja Leedu puntidega. Ent nüüd kõigest lähemalt.
Esimene päev
7. märts oli reede. Keskpäeval kella 12 paiku kogunesid härrad Lillak, Pähnapuu, Traumann, Ausin ja proua Ausin Pergeruse peakorteri juurde, et härra Lillaku autosse pakkida kõikvõimalikud rasked asjad ja iseend. Härra Kruxator oli töö- või mis iganes asjus oma autoga juba Riias ning tema pärast me muretsema ei pidanud. Auto üks tagumine uks ei töötanud, vajaliku jupstüki laekumine veel viibis, kuid masina ja salongi seltskonna sõiduomadusi see ei seganud. Ilm oli päikseline ning meeleolu tõstis oluliselt veel lootus, et kaugel troopilises lõunas tervitavad tuurilisi PPP – päike, palmid ja papagoid.
Sõit algas igati idülliliselt, kuni taipasime endilt küsida, kas kõigil on ikka kaasas kehtiv isikut tõendav dokument, millega ohutult piiri ületada. Kuna ühel meist oli ajahammas dokumendi säilivusaja minevikuks muutnud (isikukaitse andmete huvides jäägu mainimata, kellel), siis tegime kärmelt idüllilise vahepõike tagasi koju, et kaasa krabada midagi legaalses mõttes vastupidavamat. Ja siis jälle lõuna poole!
Kui mitte arvestada üürikest tankimis- ja suitsupausi Rõngus, oli meie esimene pikem peatus pühal Lätimaa pinnal koduses Valmiermuiža ehk maakeeli Volmarimõisa einelas. Päike tundus tõepoolest juba veidi soojem. Siinsamas pruulitakse maailmakuulsat Valmiermuiža odrajooki, mis auto tagaistme isetekkelises pop-up-salongis koos muude peente napsudega kiiresti sooja vastuvõttu leidis.
Veel üks kerge peatus leidis aset muistse Ydumea maakonna südames Straupe bensiinijaamas, aga üdini argise loomuga asjatoimetusi pole ilmselt mõtet pikemalt lahti kirjutada. Mainigem vaid, et Riia piiridesse jõudsime varajasel õhtupoolikul ning kohe-kohe startivast nädalalõpust hoolimata oli liiklus vägagi mahe ja sõbralik. Tänu Härra Pähnapuu valvsale kaardilugemisele leidsime vaevata üles oma esinemispaiga nimega Vagonu Hall, kus mustades tagides ja pusades tegelased tegid usinaid ettevalmistusi õhtuseks mürgliks. Meie ja ilmselt ka tema suureks kergenduseks kohtusime ka härra Kruxatoriga, kes oli juba oma loomulikus keskkonnas ehk korraldamas kohaliku skeneelu kõikvõimalikke nüansse. Kraami sisse tarides tervitas meid saali kõlaritest vali King Diamond – õnnetoov märk eelseisvaks kontserdiks.
Ärge laske end juuresolevast pildist eksitada, tegelikult oli kõik väga hygge. Juhtusime kokku üllatavalt paljude tuttavate tegelastega ning tutvusime uute inimestega. Kuidagiviisi õnnestub see isegi meil, aeglastel ja seltsimatutel eestlastel. Lihtsalt passid kuskil oma täiesti mittemidagiütleva näoilmega ning juba läheneb ekstravertne lätlane (seda nad ju kõik on, eks?), et sind oma sotsiaalsesse võrgustikku tõmmata. Enne kui arugi saad, oled ära tsiviliseeritud.
Routine soundchecks soon began. First Death Kommander, then Swarn. Latvia’s own artillery was represented by Trencheard and Deodium. Vagonu Hall is an eternally long, wide and high space, and filling it with even somewhat non-echoing sound requires a heroic act of Heracles or Lāčplēsis. The sound engineer didn’t speak much English, and our Latvian would have been barely enough to buy beer in a shop or provoke for getting beaten up at a bus station, but we somehow managed by using body language. It was done by pointing sharply with a finger: “HIS guitar (finger pointed left/right) in MY monitor (finger pointed down) louder (finger pointed up).” That’s basically how Swarn got things more or less sorted out.
Läti bändide heliproovid läksid ilmselt samuti plaanipäraselt, sest esimene bänd Trencheard alustas oma raevulist kütet täitsa õigel ajal. Inimesi oli kohale tulnud meeldivalt palju. Teisena peale läinud Death Kommander kruttis publiku korralikult käima ning tõestas, et ka eri riikidest pärit bändiliikmete puhul on võimalik üksus ühte jalga marssima panna. Kolmas bänd oligi Swarn. Raske on kirjeldada seda hullumeelset keerlemist keset hullumeelsuse keerist, viie inimese energiate ühinemist taltsutamatuks kosmiliseks stiihiaks (jah, olen teadlik, et enam-vähem samal viisil võiks rääkida ka kamasuutrast). Kümme lugulaulu paisati Vagonu Halli kõledate seinte vahele metoodilise ja nüri järjekindlusega ning kuna saal sellest päris inimtühjaks ei voolanud, siis võib järeldada, et küllap läks nii nagu pidi. Ahjaa, esimene kord, kui keegi Swarni esinemise ajal pikkpaadi sõudmisrivi korraldab – aga just seda need hullud lätlased tegid.
Õhtule lõi väärika finaali Läti death-black nelik Deodium. Neil olid väga head pillimehed, aga iseäranis unustamatu mulje jättis trummar, kes oli nõuks võtnud oma komplekti eriliselt halastamatu koslepiga kostitada. Härra Lillak ostis Deodiumi plaadi, mis tuuri hilisemal etapil kusagil Leedu teedel ka tänulikud kuulajad leidis.
Mida muusikud pärast laivi tavaliselt teevad? Eksivad need, kelle vaimusilmas kangastub pidu ja pillerkaar, ojadena voolav šampus, kirglised naised ja mis kõik veel. Sellised asjad kuuluvad 80-ndatesse või siis heal juhul hilisteismeliste puntide juurde. Üks klassikaline 30+ bläkkdeffi guru otsib üles hotelli, tarib vaevaga oma pilli ja võimendi numbrituppa ning jääb kosutavasse unne, et järgmisel hommikul hakata üles otsima järjekordset riiki, kuhu kontserttuur teda kohustab.
Üksikasjalikke pildialbumeid kogu sellest lustlikust õhtust leiate nt ürituse Facebooki lehelt.
Teine päev
Swarni ekipaaž ärkas üksteise järel ellu ning otsis hakatuseks endale lähedalasuvast kohvikust kerge hommikueine (vähemalt enamus; üks liige toitus terve tuuri jooksul peaasjalikult sigarettidest, aga isikuandmekaitse huvides jäägu mainimata, kes täpselt. Ärge ise järgi proovige!). Seejärel toppisime ennast ja oma varustuse taas autodele ning võtsime nõuks jõuda lõunasöögiks Lõuna-Läti linnakesse Bauskasse. Püstitatud eesmärgi täitsime sajaprotsendiliselt. Pikem vahepeatus oli Bauska linnuse juures, mille olla ehitanud Liivimaa Ordule vadjalastest sõjavangid millalgi 15. sajandil. Imetlesime ka linnuse tagust vabaõhulava, kus muide toimub iga-aastane metal-festival Zobens un Lemess. Härra Kruxator kirjeldas hingematvat ilu, mida vaade lavalt linnusele talle tema teise (ehk umbes seitsmeteistkümnenda) bändi Hasswaldiga mullu siin esinedes pakkus. Nautisime veel kevadiselt vulisevat vett ja putukate armuelu ning tundsime, et kered on kogu sellest ülevusest tõepoolest heledaks läinud.
Lõunat sõime Bauska ajaloolise raekoja kõrval. Muidu oli kõik mõnus – toit oli maitsev ja seda oli palju –, ainult ootamisele kulutatud ajast hakkas viimaks natuke kahju. Seetõttu ei tahtnud me enam palju molutada, vaid jätkasime püha palverännakut lõunasse, Kaunase poole. Sedapuhku kolis härra Pähnapuu härra Kruxatori auto peale, kuna viimase sõnul olla tal üksi sõites kenaks traditsiooniks rooli taga magusasse unne vajuda.
No one dared to check us at the Lithuanian border, but we didn’t make a problem of it and bravely continued our trip. It was in Lithuania that we saw the first +15…+16 degrees Celsius of the year. We might have stayed forever in a gas station parking lot near Panevėžys to bask in the sun and photosynthesize vitamin D, but suddenly someone remembered that we are vicious hairy punks and shouldn’t care about daylight and that Swarn was supposed to perform at the Lemmy club in Kaunas that evening anyway. Back to the car, pressure on the gas pedal, and at the agreed time, the Lillak-Traumann-Ausin-Ausin group arrived at Lemmy, where the racing team Kruxator-Pähnapuu were already waiting for them. Death Kommander had also made it from Riga to Kaunas without any problems, using a taxi – perhaps somewhat unconventional choice of transport in terms of a touring metal band. We were joined by the Vilnius band Protocol F40.1.
Taas rutiin – heliproovid, proviandi hankimine, tühja passimine. Ahjaa, öömaja otsisime ka üles. Härra Kruxator oli meile ülejäänutele leidnud Lemmyst vaid kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel õdusa katusekorteri, ehkki perekondlikel (ja ilmselt usulistel) põhjustel ta ise meiega koos seal ei ööbinud. Lemmy bändimeeste ja -naiste toas lahutasime meelt seinu katvatelt vanadelt plakatitelt Eesti bändide otsimisega. 4/5 Swarnist oli siin kunagi varem pilli näppimas käinud – Ulgurännu, Tankisti, Ziegenhorn, or Loits. Protocol F40.1 bassist Mr. Maselis, an old acquaintance of ours from the black metal band Magyla, was sick and dozing on the couch. Their vocalist, however, had been left at home for some medical or other valid reason, and so the set was played almost entirely instrumentally. “Almost” because at one point the guitarist announced to the audience that a free microphone was available. For the last song a guy stepped on stage and pig squealed a bit while the band was playing. But don’t get me wrong: Protocol F40.1’s instrumental parts sounded straightforward and at the same time entirely atmospheric. It reminded me why I started listening to metal in the first place. Mr. Pähnapuu was fascinated by the drum structures and instantly became close friends with the percussionist Mr. Čikarda.
Swarn oli kohe järgmine. Härra Pähnapuu oranž lampvõimuke oli avabändi ajal ilmutanud tõrksust edasiseks koostööks, aga kimbatusest aitas oma vahenditega välja Death Kommanderi kitarrivõlur härra Dure. Rohkem polnudki eriti mahti lakke vahtida, intro läks peale ning selle järel tuuseldasime oma kümme lugulaulu üksteise järel korralikult läbi. Higi voolas - nii meil, rahval kui seintel.
(Vahemärkus eelkõige iseendale: väiksemas klubis ei haju rahva ja naljaviluks ka trummari peale heidetud tuhk nii kergesti laiali kui suuremas ruumis, vaid jääb üllatavalt pikaks ajaks õhku hõljuma. Ja pärast peavad klubi korrapidajad kõik kohad lapiga üle käima…)
Death Kommander täristas nii kui võis ja leedukatele oli see meeltmööda. Muide, DK-l tuleb nüüd sel kevadel välja teine kauamängiv „Never To Grow Old“ (Warhorn Records) ning julgen kinnitada, see kraam on väga plahvatusohtlik. Pärast surmakomandöride etteastet jõudiski kätte aeg oma rändtsirkus taas kokku pakkida ja viimaste talongide eest baarist õlut lunastada. Päris kohe meid veel välja ei visatud, jäi mahti ka ontlikult inimestega vestelda ja niisama lõõgastuda. Aga viimaks tabas väsimus ja uni ka kõige rahutumaid…
Kolmas päev
Hommik hubases katusekorteris algas päikese ja einega Burzumi ambientkava saatel, aga mingit pikka lõõgastavat pühapäeva me endale lubada ei lasknud, sest koduigatsus kippus juba vere ninast välja lööma. Algas karm, ent õiglane rännak tagasi põhjamaise kaamose rüppe. 500 kilomeetri peale tegime vahest vaid kolm peatust söögi, suitsu ja bensiini tarbeks, muidu lihtsalt lugesime tuima näoga kilomeetrisilte, kuulasime lätlaste Deodiumi plaati (see oli hea), arutasime tuliselt hevibänd Heraldi laulusõnade väärtuse üle (ehmatav kogus Swarni liikmeid kuulab päriselt sellist muusikat, samas leidub kahjuks ka erandeid) ning emb-kumb, kas jõllitasime klaasistunud tuhande-miili-pilguga teed (autojuht) või nokkisime uneilma ivakesi (kõik teised). Viimaks võttis õhtupoolikune Tartu meid taas oma emalikku rüppe ja nõnda võisime Swarni esimesele Baltimaade tuurile anda õnneliku lõpphinnangu.
P.S. Kuna Riia ja Kaunas jätsid mõlemad eriliselt meeldejääva kogemuse, siis jätkame oma surmametalli levitamist ka edasipidi. Järgmisena võtame 11. mail ette Soome lahe lõunakalda, kus kuulu järgi asub Tallinna linn…
