1695 „Vana maa“: sügissümfoonia sünd
Selle aasta algul tuli ühemeheprojektil 1695 välja järjekorras teine kauamängiv „Vana maa“. Kolme looga albumi avaldas kassetilindil legendaarne Eesti leibel Trash Can Dance (katalooginumber TCD4522025). „Vana maa“ sünnilugu ise ulatub tagasi 2023. aasta sügisesse, mil Warhorn Recordsi mees-nagu-orkester tõugu kuuluv korraldaja Kruxator planeeris Tartus kolmeosalist metal-kontsertide sarja „Arhailine Tarbatu“, „Sõge Tartu“ ja „Düstoopiline TR2“ (loe lähemalt tema enese selgitusi). Kuna ta on alati tahtnud pakkuda kontserdikülastajatele bändide kõrval veel kirevat kultuurilist spektaaklit, siis pöördus ta enne esimest sündmust minu poole palvega kokku keevitada pildigalerii Eesti ennemuistsetest paikadest. Kruxile oli hästi teada mu pentsikuvõitu harjumus hulkuda mööda kõikvõimalikke arheoloogilisi kohti, neist pilti teha ja kirjutada. Aja jooksul on mu mõneti ehk vanamoelisesse võrgupäevikusse Muinasreisid kogunenud täiesti arvestatav hulk sissekandeid (lisagem nende hulka ka mu esimeses päevaraamatus Uputajailmunud lood). Neid läbi riisudes sain ma „Arhailise Tarbatu“ tarbeks soliidse valiku fotosid, mida bändide vahetumise ajal Genialistide Klubis suurele seinale kuvada.
Aga sügava ajalooga ning paiguti kurva- või kõhedapoolsed kohad vajavad ju ka vastavat helimaastikku, kas pole? Mõte sellest puges mu pähe üsna kärmelt, nii et ühel sügispäeval (või oli juba õhtu…?) sõitsin kodusesse Pergeruse prooviruumi ning küllaltki lühikese ajaga oli veerandtunnine muinaspaikade taustasümfoonia nimega „Vana maa“ lindis.
Pärast esmaettekannet Genialistide Klubis toimunud kontsertõhtul „Arhailine Tarbatu“ 14. oktoobril 2023 panin loo avalikult üles ka Youtube'i. Seal on ta praegugi.
The 1695 sessions were not limited to the track ‘Vana maa’ that autumn. The second stage of the series, ‘Sõge Tartu’, also needed a similar added value. This time, the photo selection was provided by world traveller Dominyka Dačkute, who has taken thousands of memorable photos on her wanderings near and far. It was my duty to again create the right atmosphere for her collection. While ‘Vana maa’ was born mainly from the interplay of voice and recorder, for the second Pergerus session I chose my longest-standing love – the classical guitar. I can’t hide the fact that there is just something uniquely beautiful about nylon strings for me. Again, 20 minutes of ambient came with extraordinary ease. Apparently it was all there in me already, I just needed a specific reason to pour it out with a little help from my guitar. The newborn was named ‘Külm maa’ (‘Cold Land’). Perhaps by then the autumn days had already turned a little harsher.
Albumil on veel kolmaski lugu, kahest eelmainitud lohemaost kõvasti lühem teos „Igikelts“. Tema on ka teistest aasta jagu noorem. Kui pakkusin „Vana ja Külma maad“ Trashile kasseti peale vormimiseks, küsis ta, kas mul oleks neile veel midagi lühemat juurde lisada, et lint ühtlasemalt ära täita. Et mul korraga midagi tagataskust võtta polnud, haarasin klassikalise kitarri näppu ja andusin veel ühele eraklikule õhtule, mille jooksul valminud teose nimetasin teistega temaatiliselt kokkusobivalt „Igikeltsaks“.
Kõik kolm „Vana maa“ albumi lugu on joondatud ühe kesktelje ümber. Selleks on maa, millel elame, tunaste inimeste sammude kaja meie ümber, vaikselt hingava looduse vääramatu ürgkulgemine. Ühelgi albumi lool pole sõnu, sellest hoolimata jutustavad nad õigupoolest paljust. Ka kasseti Ivo Liidemaa paikalõigatud vahelehe kujundus kõlab omal moel kokku aja ja ruumi kooskulgemisega. Noorema kiviaja kammkeraamilise nõu küljemuster toob meieni aimu kunagistest inimpõlvedest ja nende tegudest – nendest, mis on talletatud just nimelt siin. Vanas Külmas Maapinnas.
Kes kassetti endale soovib, võtke ühendust Trash Can Dance’i või minuga.
