Surma koputus Idaväravale
The winter was cold and merciless, and a tireless caravan pressed along the icy paths of Northeastern Europe. Their journey was long. They had set off together at the end of January from the capital of Czechia, beautiful Prague, reached the Polish plains quite quickly, and passed through Poznań and Warsaw. From there, they resolutely headed north and, initially avoiding the warlike tribes of Lithuania, reached Riga on the Gulf of Livonia. On January 26, they were first seen on Estonian soil, and on that evening they were heard in Tallinn, hosted by Black Revalia. Without sparing themselves and without wasting a single day, the travelers crossed the frozen sea and circled the southern part of Finland for three days, visiting Tampere, Turku, and Helsinki in succession. Then the caravan turned south again and, in the fading light of the penultimate day of January, entered the domains of Tarbatu.
Karavan koosnes kolmest osast, kolmest rühmast, kelle pühendumus põrguliku lärmi kummardamisel oligi nad kokku toonud ja oma jõud ühendama pannud. Ettevõetud eesmärk olnuks tõepoolest eraldi üritades selgelt ületamatuks osutunud – liiga vaevalised ja vaenulikud olid selleks tingimused siin äärmises südatalvises Põhjalas. Üksteist toetades ja innustades osutus aga ebapüha rännak kiireks ja tõhusaks. Rühmade nimed olid Kringa, Fides Inversa ja Death Worship, kolm maailma eri nurkadest pärit musta metalli kollektiivi ning nende tuur kandis kurjakuulutavat tiitlit “Death Knocks At The Eastern Gate” – „Surm koputab Idaväravale“.
Tarbatu oli valmis, jutud tulekust olid jõudnud kõikide pühendunuteni. Klubi „Rock & Roll“ mustaks võõbatud ruumidesse kogunesid esmalt kauged rännumehed ja neile väärika vastuvõtu korraldanud tarbatlased eesotsas Tarbariituse festivali korraldajatega. Nad tassisid lugematul hulgal pille, masinavärke ja muud kraami, sättisid religioosse pühendumusega peagi algavate etteastete helipilti ning valmistusid huviliste tulekuks. Viimased ei lasknud end kaua oodata. Kui kell 18 õhtul uksed ametlikult valla tehti, hakkas klubisse nii üksikult kui väikeste salkadena voorima tumedasse rüütatud inimesi, ekstreem-metali nõudliku stiiliga kodunenud väljavalituid.
Helitehnilised viimistlused võtsid aega mõneti enam kui algselt plaanitud, kuid ootamine – õige rahva seas pole see ka vaev – tasus end ära.
Õigupoolest võis sel õhtul laval näha ja kuulda nelja bändi. Kolmele eelmainitud nimele oli kohapeal lisandunud veel üks, Tarbatu enese pimedatest liivakivistest urgudest siginenud Hasswald, kes sündmusele avaakordi andis. Paganliku kõlapildi, ent süvaeksistentsiaalse sõnumiga duost-triost on teada vähe, kuid pühendunute jaoks pole kindlasti tegemist enam võõra nimega. Nelja eepilise lugulauluga andis Hasswald ülejäänud õhtule just õige häälestuse.
Austriast pärit Kringa mäletas Eestimaa radu juba varasemast – 2023. aasta talvel esineti suure menuga festivalil “Howls Of Winter”. Tarbatuski ei lasknud nelik hool raugeda, suunates lavalt saali otsekoheselt nurgeliste riffidega täidetud energiavoo, mis atmosfäärne kui väljas aiateibaid lõhestav pakane ise. Läks isegi hästi, et maja väsinud kivimüürid sellest kõigest ei lõhenenud, ent kui lähitulevikus peaks siiski rokiklubile koduks olnud hoone rusudeks langema, oskame vähemalt juurpõhjusele osutada.
Fides Inversa, Itaaliast pungunud ning aja jooksul mujaltki vägesid kogunud ansambel oli samuti ainult neile teadaoleval müstilisel viisil suutnud kogu retke jooksul säilitada teravuse. Kui bändi mootor oli juba käima tõmmatud, siis võttis see talle määratud aja vältel pöörded vaid vahel harva veidi maha. Mürki ja muud kurja paiskav Norra bläkiveteranist vokalist Wraath sai võitu mikrofonistatiivist. Kellegi hoogu see ei peatanud.
Death Worship oli oma koosseisu vormistanud tänu Kanada-Saksa ebapühale sõjalisele liidule ning esindas omakorda black/death metali ebapüha liitu, mida mõned ringkonnad war metali nime all tunnevad. Seda ala tundsid nad eksimatult, kas või kinnisilmi – padrunivööstatud ja ketistatud mehed kütsid konkreetseid kõrge oktaanarvuga raevupurskeid, nii nagu žanri käsulauad ette nägid. Kohaletulnud olid rahul; kõigeks selleks olid nad ju siia kogunenudki.
The club fell silent exactly by the hour of midnight. The three-faction company packed their weary bodies and equipment into their vehicles under the cold stars of the night sky and soon continued their journey south. The next evening they were already decisively facing off against the Lithuanians at the festival “Vilkų Žiema” (’Winter Of Wolves’) in Vilnius. The last performance of the tour was planned in the Polish city of Gdynia on the Baltic Sea. Although rumors of the further fate of Kringa, Fides Inversa and Death Worship have not reached my ears, I believe that they managed to maintain the initial momentum and ended their journey to the cold northern provinces of Europe (at least more or less) on a victorious note. The Tarbatians mostly stayed home to continue their interrupted hibernation and its feverish mind-numbing dreams. Only a few are said to have initially moved south with the caravan, but by all accounts even they are now back home.



