Tarbariitus 2026 tagasivaade
Milline nädalalõpp!
Tarbariitus 2026 on läbi, seega on kätte jõudnud aeg põgusaks tagasivaateks. See aasta oli jällegi täidetud nii paljude heade mälestustega, et selle kõige läbiseedimine ja festivalile ning sellele eelnevatele nädalatele mõtlemine võtab alati oma aja.
2025. aasta lõpuks olime kindlad, et tahame festivaliga jätkata, sest tundsime lõpuks, et saime kätte nõksu, kuidas vältida korraldamisel totakaid vigu, nagu asjade tellimine ja ettevalmistuste tegemine kõige viimasel nädalal. Üks meie lugejatest, kes juhtumisi on ka sündmuste korraldaja, ütles mulle, et ta ei jaga mu tundeid, kui ma kaebasin kõige osas, mis eelmisel aastal valesti läks. Tema arvates teevadki just need hetked korraldamise nii huvitavaks. Noh, kahjuks ei saa ma temaga nõustuda. Halval organiseerimisel ja ettenägematute situatsioonidega tegelemisel on suur erinevus. Seda viimast, muide, tuli meil sel aastal nii mõnigi kord ette ning ma nõustun, et need olid ka tõepoolest korraldamise „huvitavad“ osad. Nende juurde me aga veel jõuame.
Alustame asukohast. Kui ma üritasin millalgi eelmise aasta novembris kontserdipaika broneerida, tundsin klubide poolt teatud tõrksust, sest nähtavasti oli „natuke vara veel midagi kindlat lubada“. Olin veidi segaduses, kuni kuulsin kõlakaid ning sain hiljem ka kinnituse, et terve hoone, mis on koduks meie mõlemale armastatud klubile, on ära ostetud ja uuel omanikul olla mõtted, mis muudaks tulevaste festivalide korraldamise üsna lootusetuks. Seega saime alles jaanuari lõpus kinnituse oma festivali plaanipärase toimumise osas.
Ent see oli vaid väike ebameeldivus võrreldes tõigaga, et erinevatel põhjustel lahkus korraldustoimkonnast kolm inimest. Igas taolises kollektiivis tuleb selliseid rotatsioone ette, sest kogu protsess võtab nii palju aega ja energiat, et lihtsaim on sellest loobuda, kui elu viskab ette mõne aimatava või ootamatu kurvi. Siiski pole meie vahele jäänud paksu verd ning on parem, kui selliseid asju teatatakse ette juba varakult, mitte üks kuu enne festivali, ent loomulikult nõuab kõik siis rohkem tööd ülejäänud meeskonnalt.
Ajastus polnud just kõige parem, kuna mu eraelus oli toimunud mõningaid negatiivseid sündmusi ning mul olnuks meeldivam kuulda häid uudiseid, aga on nagu on. Et asjad veel huvitavamaks teha, leidis aset üks intsident, mis lisas kirsi tordile. Ühel õhtul istusin oma sõpradega koos, et mõnusalt viskit degusteerida ja igasugustest asjadest lobiseda. Ei teagi, kuidas me selle teemani jõudsime, kuid sattusime rääkima ühest meie ühisest sõbrast, keda ma polnud pikka aega näinud ning ma mainisin, et kahjuks pole me viimasel ajal eriti suhelnud. Tegin juba mõtteis plaane, kuidas ma järgmisel päeval talle sõnumi saadan, et kokku saada, kui mu sõber teisel pool lauda mainis: „Jah, äge tüüp oli.“ Olin natuke üllatunud ja ütlesin: „Ei, ta ON äge tüüp“. „Ei, ta oli. Ta tappis ennast ära.“
Kui te mind tunnete, siis ehk juba teate, et mind pole just kuigi lihtne šokeerida. Olen elu jooksul käinud umbes kolm korda rohkem matustel kui pulmades, kuid see konkreetne uudis mõjutas mind rohkem, kui tahaksin endale tunnistada. Kõigele lisaks sain teada, et ta lõpetas oma elu täpselt Tarbariituse toimumise päeval. Kuna sotsmeedia oli täis igasuguseid muid asju ja ma ise tervenisti üritusejärgses koomas, läks see info minust täiesti mööda. Järgmised päevad ja nädalad proovisin ma kontakti saada nii mõnegi sõbraga, kes minu teada vaevlesid vaimsete probleemide küüsis. Tuletan kõigile meelde, et taolisi asju juhtub ka inimestega, kellest seda aimatagi ei oskaks – seega hoolitsege oma sõprade eest!
Kuidas on see kõik peale kattuvate kuupäevade Tarbariituse festivaliga seotud?
Noh, kui nüüd elule ja surmale hakata mõtlema, siis kehtib see kõik ka ürituste ja festivalide kohta. Oli üsna selge, et meie festival saab toimuma viimast korda nende legendaarsete võlvide all, mis on vorminud nii paljude selle linna inimeste muusikaelu. See tuletas mulle meelde mu enese elufilosoofiat, et me peaksime alati püüdlema parima suunas, mis meile endale korda läheb. Sest kõik lõppeb kunagi, kui mitte varem, siis hiljem. Ja et siis, kui see oleks tõesti viimane kord, kui sa saad kirjutada laulu või raamatu, korraldada kontserti või mida iganes, oleks tehtule tagasi vaadates alati põhjust selle üle uhkust tunda.
Oli seega väga tähtis, et viimane Tarbariitus klubis Rock & Roll oleks väärt meenutamist – sündmus, mida inimesed veel kaua mäletavad ja lausuvad üksteisele: „Mäletad viimast Tarbariitust Rokikas? See oli fantastiline!“ Kes teab, võib olla oli see üldse viimane Tarbariitus, sest asukoht on festivalide puhul tähtis. Leida veel üks sobilik kahe lavaga koht on keeruline ja saame näha, kas üleüldse võimalik.
Nõndaks, need pikad mõtted viisid järelduseni. Viimane Tarbariitus, olgu see viimane kas Rock & Rollis või üldse päris viimane, peab olema meenutamist väärt. See toob meid jutuga otse bändide valiku juurde, sest kogu muu programm on endale juba korraliku struktuuri saanud ning selle võib luua bändide ümber, kui need kõik viimaks kinnitatud on. Suurimaks küsimuseks jääb muidugi, kes peaks olema peaesineja. Ent tegelikult – kas see ikkagi on PÄRISELT suurim küsimus? Tean paraku liiga palju festivale, mille kõik püüdlused ja raha kulub selle ühe peaesineja leidmiseks ning ülejäänud kava koosneb 30-70% ulatuses täitebändidest. Ent olgem julged ja käigem välja nimekiri bändidest, mis kõik on üle keskmise, kuid samas nii veidralt tundmatud, et isegi Gronn pole neid veel filminud!
Üks esimesi bände sai leitud üsna kärmelt. Aeg oli küps tuua kolmandat kordaTartu lavale kitsebänd nimega Ziegenhorn – muuhulgas ka sellepärast, et on juba traditsiooniks saanud selle bändiga ainult iga kolme aasta tagant Tartus mängida. Korraldamine ja samal ajal esinemine tekitab alati lisastressi, eriti kui soovid kontserdiga ka midagi erilist pakkuda. Siiski mängisime rahvale esmakordselt mitu uut lugu koos külalisbassistiga. Sest miks ka mitte?
Teiste bändidega, nagu näiteks Drengskapur, jäin lootma, et nad tulevad meelsasti kaugele Eestisse, sest ma isiklikult teadsin bändi ninameest ja inimesed on suurema tõenäosusega valmis esinema mingil veidral kaugel põrandaalusel festivalil, kui on olemas otsene kontakt ja nad teavad sind usaldada. Tõenäoliselt olete juba lugenud lugu Poola bändist Loathfinderist, aga ma tahan üle kinnitada, et see oli mu suurim edulugu festivali raames. Kujutage ette - lihtsalt mõte, et sa lähed Krakowisse Metal-poodi, kuulad mõnda kohalikku bändi ja mitte ainult ei avasta läbi juhuse sellist imelist albumit, vaid ka tood nad enda festivalile, on see mis teeb mulle rõõmu! Teised bändid, nagu Fern Flower või Zieminieki avastasin suvaliselt, kui nad kontserdil mängisid, mis on ka tore, sest see näitab, et ikkagi saab avastada mõne kohaliku aarde, kui kontserte külastad. H8blst on samuti bänd, mis kindlasti polnud kellegi vaateväljas, aga oli väga äge näha seda harva esinevat ja üsna unikaalset artisti meie saalis. Järgmine hea märk on see, kui mõned inimesed naasevad, nagu oli seekord Unholy Obscurity ja Moonstrucki puhul, mis tõestab et nende varasem kogemus polnud küllap kõige halvem. Siinkohal ma peatun, kuigi ma võiks teile pajatada loo igast individuaalsest bändist ja sellest, kuidas me nad valisime. See on täpselt see, kuidas peaks bändide valik vähemalt minu arvates välja nägema.
Visuaalsest küljest, pean tõdema, et Helbeard andis kujundajana siiani oma parima! Lõpuks nägi poster täiesti hämmastav välja ja ma kuulsin mõnelt inimeselt väljamaalt, et kui nad oleksid sellest festivalist varem kuulnud, oleks nad tahtnud osa võtta. Ka see äratas mu tähelepanu, et selle aasta koosseis paistis teiste festarite seast välja, sest kui viimasel ajal fliereid vaadata, siis näeb enamasti samu bände erinevate festivalide vahet tuuritamas.
Nagu igal aastal, oli seegi kord mõningaid muutusi ja proovisime erinevaid asju: Õllevaliku osas palusime Käbliku õlletehaselt pakkuda kolme erinevat sorti jooke, millest üks oleks mittealkohoolne kali, sest sain eelmisel aastal aru, et on palju inimesi, kes põhjusel või teisel alkoholi ei pruugi. Siis oli Gronnil vägev idee teha väike näitus eelmise aasta fotodest, mis ta oli festivali ajal klõpsanud. Ta on kahtlemata meie aja parim metal-fotograaf.
Selle aasta bändi/esineja talismanid said samuti õigel ajal valmis ja on tõenäoliselt parimad, mida me siiamaani teinud oleme. Ainus probleem on see, et nüüd on raske millegi samaväärsega üle trumbata, sest olgem ausad - ei saa enam palju rohkem metal olla, kui su bändinimi on püssikuuli peale kirjutatud. Tervitused Märdile, kes veetis nädalaid enamikke neist üksi käsitsi valmistades! Kõigest eeltööst hoolimata tuli meil ikkagi teha viimase minuti toimetusi viimasel nädalal enne festivali, kui me kolmekesi graveerisime, puurisime ja riputasime kaelakette ühel vihmasel teisipäeva ööl.
Meil vedas uskumatul kombel, et Piret ühines meie tiimiga ja võttis enda ülesandeks mitte ainult nännimüügi, vaid pakkus ka välja, et ta võib bändide ja vabatahtlike jaoks pirukaid küpsetada. Kuna tal polnud endal korralikku kööki, tuli ta kell 9 festivalihommikul mu juurde ja kukkus küpsetama, kuni umbes kella kaheni päeval. Peale seda hoolitses ta kogu festivalinänni ja müügi eest. Mäherdune pühendumus! Pole mõtet mainidagi, et see oli ühe inimese jaoks liiga palju, aga ma tahtsin lihtsalt välja tuua kõigi pingutused, mida kõik tiimiliikmed festivali tarbeks tegid. Seega pusisid reede hommikul mu väikeses korteris neli tegelast erinevate ettevalmistustega – vaatepilt, mis täitis mu tohutu rõõmuga, kuna kõik see tundus tõepoolest justkui kogukonna projekt, kuhu igaüks andis oma panuse, et need kaks päeva võimalikuks teha.
Ma ei saa jätta mainimata Danilot, kes varustas kõrgelt hinnatud ja maitsva pitsaga bände ja vabatahtlikke ning võõrustas meid järgmisel hommikul enne linnatuuri oma armsas restoranis La Dolce Vita. Suured tänud!
Üldiselt läksid ettevalmistused suhteliselt libedalt, kuigi on ehk üks asi, mille üle võiks mõni teist lähemalt mõelda. Viimased kaks päeva enne festivali on alati kõige pingelisemad, kuna juhtuda võib kõike, sealhulgas igasuguseid viimase minuti katastroofe. Tänavul tuli mul aga kaks päeva enne festivali 90% ajast (või vähemalt nii mulle tundus) tegeleda inimestega, kes pommitasid mind sõnumitega, kas nemad ise või nende sõbrad võiksid +1 nimekirja pääseda. Ma ei võta seda kuidagi isiklikult ja saan aru, et paljudele võib see tõepoolest tähtis olla, aga arvestage sellega: kui sa oled rõõmsalt valmis maksma sama piletihinda ühe bändi eest Tallinnas (Batushka mängis kaks nädalat enne meie festarit sama hinna eest ega teavitanud ühtegi teist esinejat enne, kui piletid olid juba välja müüdud), siis kas Tartus toimuva 14 bändiga sündmus, millest 11 tulevad välismaalt, pileti hind tõesti liiga kõrge? Kui sa pole veel lugenud, siis soovitan tutvuda selle postitusega, et oma silmaringi külaliste nimekirja teemadel laiendada.
Ent festivali juurde tagasi!
Kui uksed avanesid, asetus kõik omale kohale nii nagu peab. Arutelupaneelide ajal esines küll väikesi heliprobleeme, mida oleks saanud vältida, aga paneme selle edaspidiseks kõrva taha. Arutelude endi kohta kuulsin mitmesugust, kuid üldiselt head tagasisidet ning arvan, et küllap see ongi normaalne - kõik teemad ei saagi olla kõigile ühtviisi meeldivad ja kunagi ei tea ette, kuidas arutelu jooksma hakkab, kuna me paneme omavahel kokku inimesed, kes võib-olla pole harjunud selliste vestlustega ega pruugi teineteist tundagi. Tähtis on, et inimesed saaksid neist aruteluringidest midagi endaga kaasa, arutada, nõustuda või mitte ning näha seda kui festivali “intellektuaalset” lisandit. Ma ise naudin kõige rohkem, kui peale paneeli arutavad osapooled lava taga teemat edasi, mõnikord isegi koos publikuga. Juba ainuüksi sellepärast maksab neid korraldada.
Kuna jutt juba sellele läks, siis oleme alati tänulikud külastajate tagasiside eest, et teada saada, mida samamoodi teha ja mida parandada. Mõned tähelepanekud paistsid teiste seast silma, näiteks sõbralikud vabatahtlikud (minu suurimad tänud teile kõigile, kes aitasid ja tegid fantastilist tööd!!), festivali õhkkond ja ansamblite valik. Üks edasiminekukoht oli kindlasti toidu või suupistete pakkumine, kuid kahjuks polegi see nii lihtne, kui ehk kõlada võib. Vahel pidime mõnele inimesele meelde tuletama, et nad ei hoiaks saalis telefone pea kohal, kuid õnneks olid nad piisavalt sõbralikud ning peitsid telefonid kiiresti taas taskusse. Selgub, et seda panid tähele ka meie külastajad, nagu võib lugeda ühest tagasisidesse jäetud kommentaarist:
Atmosfäär oli suurepärane! Suur aitäh teile!! Ma hindan ka seda, et püüti vältida fotode/videote tegemist – lõpuks ometi üks kontsertelamus ilma ekraanideta!
Reede lõpuks olin ma kurnatud nagu igal aastal, kuid vähemalt teadsin, et nädalavahetus on saanud endale tõeliselt hea alguse. Kuulsin igalt poolt, et kõik esimese päeva ansamblid olid üle keskmise ning et ainuüksi see päev ise oli täiega väärt festivalil osalemist. Mul endal ei tohiks olla ühtegi lemmikut, AGA ma pean mainima, et Burial Mooni kontsert oli tõesti otsekui teiselt planeedilt. Kui nende näod kadusid lavatossu ning näha jäi veel vaid siia-sinna liikuv küünlaleek, tundsin, et jõudsime sellise atmosfäärini, mida iga päev kogeda pole võimalik.
Kui Ziegenhorn oli ära mänginud oma viimase noodi, oli tung seltskonna ja mõne külma joogi järele kasvanud korralikuks ihaks. Õnneks on Tuum Baar meie järelpeoks tõeliselt äge, imelise õhkkonna ja suurepärase joogivalikuga koht ning alati on siin hea rahvaga rääkida, et korraldamisel tekkinud pingeid maha kruvida. Kui jutt juba alkoholile läks, siis kõlas pisut kriitikat, et festivaliõlled said otsa juba esimesel päeval. Nojah, õlut tuleb pikalt ette tellida. Tellimise hetkel oli müüdud vaid 35 festivalipiletit ning valdav enamus ostis oma piletid viimase kahe kuu jooksul. Kui täpsed arvud puuduvad, on ka koguseid on üsna keeruline hinnata, nii et palun andestage meile see väike äpardus. 😉
Laupäeval jätkasime oma väikest traditsiooni näidata bändidele linna ja kuigi juba eelmise aasta tuuril olid osalenud ka Unholy Obscurity tüübid, olid nad siiski varmad meiega liituma tuuriks number kaks. See tähendab kas seda, et eelmine tuur oli tõesti hea või siis olid nad vahepeal saanud liigse alkoholi tõttu tehase reseti. Või mõlemat. Igal juhul ilm oli täiuslik ja samamoodi ka meie seltskond. See on üks neist hetkedest, kus teineteist natuke paremini tundma õppida ja vestelda pisut ka väljaspool kontserdimöllu. Ma usun, et isegi kogenud giid Simonas nautis seda ja tal ei olnud liiga palju kriitikapunkte, kuna ta tegi ainult kaks humoorikat märkust – pean seda väga suureks komplimendiks!
Tagasi toimumiskohas avastasime esimese bändi ajal, et tossumasin on rikkis. Tore viis alustada päeva! Seega pidime teise töökorras masinaga pidevalt üles-alla jooksma, et bändide esinemistele õiget õhkkonda luua. Sellest hoolimata algas teine päev sama tugevalt kui eelmine. Tuisk esitles oma debüütalbumit "Samblasängi", tõestades koos eelmisel päeval esinenud Fern Flower’iga, et Eestis on paar väga ägedat uut ansamblit, kes loodetavasti jätkavad samal tasemel tegutsemist ning teevad Eesti oma ekstreemse muusikaga tuntuks. Samuti väike märkus Läti ansambli Zieminieki kohta (mida mul lõpuks õnnestus õigesti välja kirjutada): mul oli mõttevahetus ühe teise Läti bändiga, kes oli üllatunud, et valisin Tarbariitusele just Zieminieki ja mitte neid. Nende argument oli "aga nad on vaevu tuntud ja päris veidrad, üldsegi mitte black metal!" Jah, just sellepärast nad välja valitigi. Kui ma Zieminiekit Lätis Zobens Un Lemessil nägin, mõistsin kohe, et nende ainulaadne, kuid samas tõeliselt huvitav stiil sobib suurepäraselt meiegi festivalile! Me tahamegi leida nimelt taolisi kummalisi bände, mis võivad tunduda mõne jaoks liiga nišš, kuid teiste jaoks on meeldivad avastused.
Ülejäänud päev läks väga hästi ja kontrast kahe lava vahel oli väga suur pluss, vähemalt nii tundsin seda ise. Proovisime bändide esinemisjärjekorda luues mõttes läbi pea kümme erinevat versiooni, enne kui jäime rahule valikuga, millised ansamblid milliste järel mängima sobivad, seda ka allkorruse bändide puhul. Üheks selliseks oli H8blst, kelle liider Kommander kasutas täielikult ära lava võimalusi, luues kummitava, muusikaga kokkuklappiva õhkkonna. Tervel nädalavahetusel oli suurepärane saund tänu Hendrikule ja Siimule. Mainin siikohal ära ka meie valgustehnikud Kusti ja Sanderi, kes seisid hea kontsertide visuaalse külje eest!
Kui viimased riffid Odium Humani Generis'elt vaibusid, oli lõpuks aeg natuke lõõgastuda. Muidugi vaid korraks, sest ühele bändile määrati vale hotellituba, nii et pidin kell üks öösel veel hotelli jooksma sotte selgitama. Jah, isegi kui arvad, et asi on lõpuks läbi, ei pruugi see üldsegi seda olla. Kui me järgmisel päeval tagasi tulime, et asjad kokku pakkida, langes minu peale veider tunne. Ühest küljest oli väga kurb näha Rock & Rolli legendaarseid saale (võib-olla?) viimast korda. Teisalt oligi võib-olla aeg käes millekski uueks, selleks, et keegi teine looks uue koha roki- ja metalikontsertidele. Loodan vähemalt seda. Kui metalikontsertide pidamiseks pole tõsiselt tegutsevat toimumispaika, võib skene tasapisi hääbuda, sest kohalikel ansamblitel pole siis ka esinemisvõimalust ja kui kohalikud karvikud kontsertidel ei saa kohtuda, siis kus nad seda teha saaksidki? Tuum Baar näitas, et isegi pärast Undergroundi lõppu on võimalik luua midagi uut. Seega lootkem, et juhtub midagi sarnast ning Tartu jääb ka edaspidi ekstreemmuusika poolest tuntud paigaks.
Festivali ajal ja järel küsisid paljud inimesed, kus ja kas me järgmisel aastal jätkame. Algselt oli mul plaan teha paus ja keskenduda natuke rohkem omaenda bändidele, sest on pagana keeruline korraldada festivali ja samas tegeleda aktiivse bändieluga. Aga pärast mõne inimesega rääkimist mõistsin, et see ei pruugi olla just kõige parem mõte. Esiteks võivad inimesed aastase pausi tõttu kaotada harjumuse sündmusel osaleda. Teiseks on korraldusmeeskond lõpuks saanud kätte vilumuse ning ma tundsin, et kõik teavad, mida on vaja teha - töötavad iseseisvalt ja kõik sujub palju paremini kui varasematel kordadel.
There is of course the danger that the momentum will fade out and it will become extremely difficult to start over again. The biggest challenge lies of course in finding a new location that is suitable so we can have two stages and also the same vibe as we had in Rock & Roll. Maybe we should consider inviting fewer bands (e.g. 12 max) because we received the feedback that Saturday was a bit too hectic, band after band with almost no break in between. Anyways, let’s first find a suitable location and take it from there. And if it was really the last Tarbariitus, at least we can be satisfied with the result. When on Sunday we were standing in the empty halls gazing back at all the memories connected to this place and the festival and were thinking if Tarbariitus will ever take place, Dea picked some very suitable words:
"Kui sa ise seda ei tee, siis ei tee seda keegi."
(Viimaks) tahan ma tänada kõiki, kes Tarbariituse kolmanda inkarnatsiooni teoks tegid! Ilma kõigi teie vabatahtlike ja toetajateta polnuks festival võimalik! Põrandaalune leek põleb eredalt, naudi seda!
Au riitusele!
Kirjutas Krux - korraldaja
