1695 „Vana maa“: sügissümfoonia sünd
Selle aasta algul tuli ühemeheprojektil 1695 välja järjekorras teine kauamängiv „Vana maa“. Kolme looga albumi avaldas kassetilindil legendaarne Eesti leibel Trash Can Dance (katalooginumber TCD4522025). „Vana maa“ sünnilugu ise ulatub tagasi 2023. aasta sügisesse, mil Warhorn Recordsi mees-nagu-orkester tõugu kuuluv korraldaja Kruxator planeeris Tartus kolmeosalist metal-kontsertide sarja „Arhailine Tarbatu“, „Sõge Tartu“ ja „Düstoopiline TR2“ (loe lähemalt tema enese selgitusi). Kuna ta on alati tahtnud pakkuda kontserdikülastajatele bändide kõrval veel kirevat kultuurilist spektaaklit, siis pöördus ta enne esimest sündmust minu poole palvega kokku keevitada pildigalerii Eesti ennemuistsetest paikadest. Kruxile oli hästi teada mu pentsikuvõitu harjumus hulkuda mööda kõikvõimalikke arheoloogilisi kohti, neist pilti teha ja kirjutada. Aja jooksul on mu mõneti ehk vanamoelisesse võrgupäevikusse Muinasreisid kogunenud täiesti arvestatav hulk sissekandeid (lisagem nende hulka ka mu esimeses päevaraamatus Uputajailmunud lood). Neid läbi riisudes sain ma „Arhailise Tarbatu“ tarbeks soliidse valiku fotosid, mida bändide vahetumise ajal Genialistide Klubis suurele seinale kuvada.
Aga sügava ajalooga ning paiguti kurva- või kõhedapoolsed kohad vajavad ju ka vastavat helimaastikku, kas pole? Mõte sellest puges mu pähe üsna kärmelt, nii et ühel sügispäeval (või oli juba õhtu…?) sõitsin kodusesse Pergeruse prooviruumi ning küllaltki lühikese ajaga oli veerandtunnine muinaspaikade taustasümfoonia nimega „Vana maa“ lindis.
Pärast esmaettekannet Genialistide Klubis toimunud kontsertõhtul „Arhailine Tarbatu“ 14. oktoobril 2023 panin loo avalikult üles ka Youtube'i. Seal on ta praegugi.
„Vana maaga“ 1695 sessioonid tol sügisel ei piirdunud. Sarja teine etapp „Sõge Tartu“ vajas samuti sarnast lisaväärtust. Pildivalikut pakkus sel korral maailmarändur Dominyka Dačkute, kes on oma uitamistel lähedal ja kaugel teinud tuhandeid meeldejäävaid fotosid. Minu hooleks oli luua tema kollektsioonile taas paslik atmosfäär. Kui „Vana maa“ sündis peaasjalikult hääle ja plokkflöödi koostoimes, siis teiseks Pergeruse sessiooniks valisin oma kõige pikaajalisema armastuse – klassikalise kitarri. Ma ei saa kuidagi salata, et nailonkeeltes peitub minu jaoks lihtsalt midagi kordumatult kaunist. 20 minutit ambienti sündis nüüdki erakordse lihtsusega. Ilmselt oli see kõik minus juba ammu olemas, läks vaja vaid konkreetset põhjust, miks see endast kitarri abil välja valada. Vastsündinu sai endale nimeks „Külm maa“. Küllap olid sügisilmadki vahepeal juba omajagu karmimaks pööranud.
Albumil on veel kolmaski lugu, kahest eelmainitud lohemaost kõvasti lühem teos „Igikelts“. Tema on ka teistest aasta jagu noorem. Kui pakkusin „Vana ja Külma maad“ Trashile kasseti peale vormimiseks, küsis ta, kas mul oleks neile veel midagi lühemat juurde lisada, et lint ühtlasemalt ära täita. Et mul korraga midagi tagataskust võtta polnud, haarasin klassikalise kitarri näppu ja andusin veel ühele eraklikule õhtule, mille jooksul valminud teose nimetasin teistega temaatiliselt kokkusobivalt „Igikeltsaks“.
Kõik kolm „Vana maa“ albumi lugu on joondatud ühe kesktelje ümber. Selleks on maa, millel elame, tunaste inimeste sammude kaja meie ümber, vaikselt hingava looduse vääramatu ürgkulgemine. Ühelgi albumi lool pole sõnu, sellest hoolimata jutustavad nad õigupoolest paljust. Ka kasseti Ivo Liidemaa paikalõigatud vahelehe kujundus kõlab omal moel kokku aja ja ruumi kooskulgemisega. Noorema kiviaja kammkeraamilise nõu küljemuster toob meieni aimu kunagistest inimpõlvedest ja nende tegudest – nendest, mis on talletatud just nimelt siin. Vanas Külmas Maapinnas.
Kes kassetti endale soovib, võtke ühendust Trash Can Dance’i või minuga.
