Tarbariitus 2025 tagasivaade
Tarbar(ii)tuse teine tulemine on möödas. On kindlasti põhjust tähistada, aga ka põhjust mõtiskleda väljakutsete üle, millega me sel aastal pidime rinda pistma.
Niisiis, kust alustada?
Pärast mullust festivalidebüüti ja kogu toonast positiivset tagasisidet otsustasime jätkata. Mis võiks olla parem kui üks koduskene korraldatud kodune festival, mõneti sarnane Tallinna festivalile „Howls of Winter“, kus mõlemal juhul on peamiseks motivatsiooniks kirg underground-muusika vastu.
Esiteks pidime leidma vastuse küsimusele, kuidas leida tugev peaesineja, nagu meil 2024. aastal oli Loits? Muretsesin kõige rohkem selle üle, et külastajad ei tule tagasi, kui meile tulevad bändid, kes on küll uskumatult head, kuid ei pruugi olla siinkandis nii populaarsed kui Loits. Seega on usaldus antud juhul kõige olulisem. Usaldus meie vastu, et me tagame, et ükskõik millised bändid tulevad, võib igal juhul oodata midagi erilist ja kvaliteetset. Ausalt öeldes uskusin, et leidub vähemalt mõni külastaja, kes tuleb igal juhul ka sel aastal. Sest ilma nendeta, kes toetaksid meie festivali kas tegudega (reklaami levitamine, pildistamine, filmimine, bändidega rääkimine) või rahaliselt piletite eest makstes, ei saaks me midagi teha.
Seega püüdsime leida vähemalt mõned bändid, kelle kohta teadsime, et nad on kvaliteetsed, aga pole veel esinenud ei Howls of Winteril ega mujal Eestis. Ausalt öeldes polnud see lihtne ülesanne. Üks bänd, kellelt küsisime, oli küll tulemisest huvitatud, ent siis saime teada, et nad on ka Howls’ile broneeritud. Nojah, juhtub. Siis oli üks teine bänd, keda soovisime peaesinejaks (või vähemalt kaas-peaesinejaks) ning kellega jõudsime kokkuleppele märtsis. Kahjuks hakkas bänd aprillis kirjutama, et nad pole üldse kindlad, kas saavad tulla, kuna nende kitarrist võib olla sel ajal kättesaamatu... Kogu protsess kestis kuni maini, mil bänd teatas meile, et nad ei tule ja et vahepeal on ka Howls of Winter nendega ühendust võtnud ning seetõttu otsustasid nad Tarbariituse ära öelda. Suurepärane. Võite nüüd mõelda, mida tahate, aga kokkuvõttes kaotasime veel ühe bändi Põhjale. Pole mõtet kedagi süüdistada, eriti mitte Howls of Winteri korraldajaid! Siiski tegime tekkinud olukorras kaks olulist järeldust:
- Kahju küll, aga bändidega on vaja sõlmida lepingud
- Kahe festivali omavaheline suhtlus vajaks paremat koordineerimist.
Veel kaks bändi pidid kontserdi ära jätma: ühe esinemine oli juba peaaegu välja kuulutatud, kuni saime teada, et nende trummar ei saa tulla, teise kuulutasime küll välja, aga pidime siis plaane muutma bändi laialimineku tõttu. Nagu sellest veel vähe oleks, kirjutas mulle ühel päeval Ugunsist Guntis ja vabandas oma vahepealse pika vaikimise pärast. Nimelt oli koer tema kätt purenud nii jõhkralt, et haav vajas 13 õmblust. Kui ta mulle oma käest pildi saatis (loodetavasti on pilt hoiatuse taha peidetud), nägi see tõesti karm välja. Õnneks paranes Guntis täielikult. Tarbariitusel andis ta igatahes tõeliselt meeldejääva etteaste, mida mina ja kindlasti ka teised veel pikka aega mäletame. Guntis, sa rokid!
Püüdsime veel mõne bändiga ühendust võtta, aga nad olid kas juba broneeritud või kaotasid huvi, kui mõistsid, et nad ei teeni kontserdiga raha. Noh, mõistlike hindadega underground- sündmust korraldada ongi paras jama. Aga igal juhul pigem püüda leida bände, kes tulevad siira pühendumusega, kui müüa 120-euroseid pileteid bändide eest, kes esinevad parimal juhul keskpäraselt ja kasseerivad selle eest sisse 3000 eurot.
Lõppkokkuvõttes usun, et selle aasta esinejate nimekiri oli tõesti tugev (mida muide kinnitas ka tagasiside). Meil õnnestus saada korralik komplekt noortest (Karachay, Aš-Šur), kogenud muusikutest (Goatsmegma, Dispyt, Death Kommander), pühendunud undergroundist (Protocol F40.1, Victimarum) ja peaesinejast, kes näitas, et nad pole mitte ainult suurepärased muusikud, vaid ühtlasi ka tõeline osa undergroundi hingest (Morok, Severoth). Ma võiksin loetelu jätkata ja kirjutada veel ühe lõigu eelnevalt mainimata jäänud bändidest (Perditus, Uguns, Vortex Sutra, Blasphemian), aga ütleme vaid: kõik bändid pakkusid tõeliselt meeldejäävaid ja kvaliteetseid etteasteid. Ja kui ma lugesin tagasisidevormist, millised bändid meie külastajatele meeldisid, nägin, et mitte ükski nimi ei varjutanud ainuisikuliselt teisi. See on hea märk.
Ainus, mida ma tagantjärele mõeldes teisiti teeksin, oleks Blasphemiani esinemine teisel laval. Asi oli proovimist väärt (ja ma kahtlemata nautisin tema esitlust), aga kohapeal sain aru, et vaiksem ja müstilisem atmosfäär olnuks sellele härrasmehele tema väga omapärase ja huvitava stiiliga paremini sobinud. Aga olgu, kui söandad riskida, siis vahel võidad, vahel kaotad. Vähemalt olime piisavalt vaprad ja proovisime midagi teistmoodi teha.
Lisaks bändidele oli meil omajagu madinat ka kujundusega, mille valmimine viibis kuni aasta keskpaigani. Ilma kujunduseta on flaiereid – tegelikult ükskõik mis reklaammaterjali – raske teha. Aga isegi kui see kõik olemas on, on see ikkagi paras väljakutse, kui sul pole aega kogu graafilist tööd teha või kui ka veel peaesineja puudub! Pean tunnistama, et leidsime oma peaesineja Severoth/Moroki üsna hilja kogu selle kaose tõttu, mida juba varem mainisin. Suur tänu ja tervitused Gronnile, kes aitas Illiaga ühendust luua!
Täiesti hämmastav esitus Morokilt, väga eriline show! Black metal nii, nagu see olema peab!
Väljakutseid jagus meile veelgi. Lühidalt, särkide tellimine ühest kohast ja nende trükkimine teises kohas on „lõbus“ tegevus; eriti kui pead kohtadesse mitu korda helistama, et kõik õigesti saada. Siis arutasime omavahel päris kaua, mida selle aasta esinejakaartidega peale hakata. Eelmisel aastal tegime need kahe päeva jooksul ühe sõbra töökojas käsitsi valmis. Päris lahe, aga mõtlesime sedapuhku proovida midagi muud. Nii tekkiski idee kasutada sõdurižetoone. Materjal saabus õigeaegselt ning meil oli isegi aega proovimaks erinevaid tehnikaid Tarbariituse logo peale kandmiseks (ei, hape ei toiminud). Otsustasime, et ainult laserlõikus annab korraliku tulemuse. Leidsime kellegi, kes lubas seda mõistliku hinnaga teha. Noh, muidugi kulus tööks terve nädal (lubatud ühe päeva asemel) koos igapäevaste lubadustega, et see saab „täna“ tehtud. Leidsime internetist tegija aadressi ja olime valmis lihtsalt kohale sõitma ja žetoonid ära tooma, isegi kui nad polnuks veel täiesti viimistletud. Neljapäeva õhtul kell 23:15 sõitis Erik antud aadressile, sest isegi kui tüüp poleks olnud lillegi liigutanud, olnuksid meil vähemalt žetoonid käes. Meie kõigi üllatuseks oli graveering valmis ja nägi tõesti hea välja! Viivitus aga tingis selle, et Märt ja Regina kärnisid nimesid plaadikestele kõigest kaks tundi enne festivali ametlikku algust.
Korraldamise käigus saad kiiresti aru, et vajad sõdurimärkidega samast materjalist närve: roostevabast terasest. Aga mis veelgi olulisem, pead ka oma meeskonda usaldama. Seega, hoolimata kõigist viimase hetke lahtistest küsimustest, sain üsna hästi magada, sest nägin, et meeskond õppis väljakutsetega toime tulema ning neid pikema jututa lahendama.
Mainin põgusalt siin ka seda suitsu, mis festivali alguses kontserdihoone ees hõljus: selle taga oli üks vigane diiselgeneraator sama hoone teises ruumis. Meil õnnestus see küll välja lülitada, aga sellist asja ei tohiks mõistagi üldse juhtuda, nii et vabandust selle pärast. Igal juhul, kui te teinekord taolisi asju näete, võtke julgelt ükskõik kes korraldajatest appi ning me tegeleme probleemiga.
Lihtsalt viimase punktina: kui kõigest eelnevast veel vähe oli, siis umbes kolm kuud enne festivali sain teate, et pool sellest hoonest, kus festival toimub, müüdi investorile. Olin väga mures, et nad tahavad selle lammutada, et ehitada uusi kontoriruume või kortereid. Õnneks ei juhtu seda veel mõnda aega, aga kui tahame ürituste korraldamist jätkata, peame kindlasti tulevikuks taskus hoidma varuplaani. Meie tagasihoidlikus linnas pole selleks just palju sobivaid kohti...
Igasuguseid viperusi juhtus veel omajagu, aga pole mõtet kirjutada tervet postitust ainult sellest, mis päris ootuspäraselt ei läinud!
Aga aitab vingumisest! Keskendugem asjadele, mis läksid hästi!
Tänavused arutelupaneelid olid puhas nauding! Eelmisel aastal kuulsime paljudelt inimestelt: „Mis pagan need paneelid veel on? Kas te kavatsete midagi ehitama hakata?“ Tegelikult oli see meelega mõeldud olema pisut saladuskatte all, sest mis saab olla veel põnevam, kui avastada enda jaoks midagi ootamatut, mis osutub „festivali parimaks osaks“, nagu keegi selle sõnastas? Sel aastal tundus, et arutelud olid natuke loomulikumad ja ka huvi kindlasti suurem kui eelmisel aastal. Jah, neil on ajapiirang (iga paneel kestab vaid 25 minutit), aga mis parata? Võiksime ju alustada varem, aga see tähendaks, et eriti need, kes tulevad pärast tööd Tallinnast või Riiast, jäävad esimesest bändist ilma või siis kavandame reedeks mängima ainult kolm bändi. Lihtsalt veidi mõtlemisainet...
Kas panite tähele mõnda pea kohal hoitavat telefoni saalis? Ei? Tubli töö! Võrreldes eelmise aastaga oli see tohutu edasiminek, me pidime vaid mõnele inimesele meelde tuletama, et nad telefonid taskusse paneksid. Korra nägin isegi ühte külalist, kes osutas teisele telefonikeelu silti. Hehe, seda oli rõõm vaadata.
Uue taskuhäälingusarja loomine oli järjekordne uitmõte (Schnappsidee, nagu me saksa keeles ütleme), sest taskuhäälingusaadete kõrgaeg on juba kaugel seljataga. Idee ise sündis puhtast uudishimust – tahtsime näidata, miks me kutsume just neid bände. Muidugi, nad kõik teevad suurepärast muusikat. Samas püüame me ka kokku tuua inimesi, kellel on ühine mõtteviis ja kirg underground-muusika vastu. Seega, miks mitte nendega rääkida, et näha, mida/keda festivalilt oodata? Usun, et jätkame seda formaati ja loodetavasti hindab mõnigi teist bändidega tutvumist „intiimsemal“ viisil kui lihtsalt logo või lühikese loojupi kaudu.
Tänavu viisime sisse noortele mõeldud piletikategooria, mis võeti hästi vastu. Kuigi see tähendab väiksemat rahastamist, on oluline, et skene koosneks erinevatest vanuserühmadest, et meie tulevik ei paistaks sünge. Teie, noored, võtke aga innustust! Ja kui olete vanemad ja sarnases olukorras, proovige ka ise mõelda, kuidas kaasata järgmist põlvkonda skenesse.
Teine minu isiklik tipphetk oli zine’i „MUST“ ilmumine. Olen äärmiselt rahul sellega, kuidas see välja kukkus, kuigi trükiga seotud korraldustööd lisasid just vahetult enne festivali omajagu stressi. Kui olete huvitatud eksemplari hankimisest, saatke e-kiri aadressile warhornrecords@gmail.com.
Veel üks pöörane kokkusattumus… Kaks bändi andsid oma albumid välja täpselt festivali ajal! Kui tihti seda juhtub? Tunnistan, et Protocol F40.1 oli planeeritud, aga Victimarum oli meeldiv üllatus. Arvestades, et albumite esitluskontserdid on haruldased ja tavaliselt ei toimu täpselt samal päeval, on see midagi, mida mäletada, kui bändid kord tuntumaks saavad (mida nad kindlasti ka saavad).
Kaks uuendust oli seotud meie kohapealsete müüjatega. Kristīne müüs omavalmistatud ehteid ning kitarrimeister Gert esitles oma uusimaid pille, mida sai ka kohapeal proovida. Ei tohiks unustada ka Anti/1695 linnatuuri, millel osales päris palju inimesi.
On uhke mõelda, et meie festival suudab hoolimata oma väiksusest ja noorusest pakkuda nii palju ainulaadseid elamusi, millest enamik festivale isegi unistada ei julge. Näiteks ütles üks inimene mulle hiljem:
„Tore väike festival ja palju selliseid asju, mida te juba teete, aga millest Ühendkuningriigi kontserdid isegi ei hooli.“
Teine mainis:
“Te tegite paljud festivalikorraldajad naeruväärseks, pakkudes nii laia valikut tegevusi – ma poleks iial suutnud tulla paneelide ja taskuhäälingu peale ega arvanud, et lihtsalt tantsin kontserdijärgsel peol, Issand Jumal. Meeletult inspireeriv, paneb meid tahtma asju paremini teha ja kasvada! Ja teie linn on kuradi ilus, hoidke tuli kuum!!“
Ilus sõnastus; ja kuigi Nico näeb ise välja nagu Issand Jumal, võtan seda komplimendina. 😉
Mis edasi?
Vaatamata kõigile raskustele, mis meie teele sattusid, otsustasime jätkata. Miks? Sest nägin, et meie meeskond ei lagunenud ega jätnud kõike teiste hooleks, vaid aitas probleeme lahendada ja vastutust võtta. Puu vajab kasvamiseks mitte ainult päikest, vaid ka vihma.
Järgmisel aastal toimub uus Tarbariitus, järjekorras kolmas. Otsime juba selleks bände ja loodetavasti suudame pakkuda paari meeldivat üllatust. Aga sellest järgmisel aastal teeme suure tõenäosusega pausi. Et koguda jõudu. Et ridu kohendada. Et vaadata, kuhu festival peaks edasi suunduma. Võib-olla kaob huvi meie ürituse vastu sootuks? Võib-olla ületab kuuldus festivalist riigipiire ja meelitab ligi rohkem inimesi? Kes teab...
Igal juhul on aastast aastasse millegi nii ainulaadse loomine tohutu ettevõtmine ja ma tunnen, et väärime pausi ning peaksime inimestele meelde tuletama, et mitte midagi ei tohi pidada enesestmõistetavaks.
Me korraldame seda festivali, sest see on meie kirg, sest me tahame, et see põrandaalune tuli eredalt põleks! Kuid see pole tõrvik, mida üksi kanda. Ilma teiste toetuseta see hääbub. Ja seetõttu tahan tänada kõiki, kes meid tänavusel teisel väljaandel toetasid – kohtume taas Tarbariitusel 2026!
Kirjutas Krux
