Mõtiskelu klubide ajalikkusest
Juba sel nädalal läheb Tarbatus taas lahti. Ekstreem-metalile pühendunud festival Tarbariitus toimub tänavu juba kolmandat aastat järjest. Õhus on tunda ootusärevust, kodudes nühitakse läikima tanksaapaid, tagidelt lõigatakse välja valede bändide patche ning juba ennetavalt pannakse aeg kõrvaarsti juurde kinni. Tulemas on õnnis, püha aeg.
Samas pole kaugeltki kõik nii ilus. Juba pikemat aega on ringelnud jutud, et festivali koduks olnud rokiklubide Rock & Roll ning Hell hoonet ootavad ees suuremad muutused. Maja omanik on mõlgutanud mõtteid ehitada see ümber kortermajadeks. Mõistagi ei mahu uude kontseptsiooni mingid muusikaklubid, isegi kui nad tegelevad altruistlikult roki, metali ja pungiga. Seetõttu on tõenäoline, et mitte üksnes ei jää Tiigi 76a viimast korda Tarbariituse toimumispaigaks, vaid ka Tarbariitus ise jääb viimaseks taolise mastaabiga kontserdiks, mis sellel aadressil toimub.
Minu jaoks on Tiigi tänava lärmipesad olnud Tarbatu muusikaliste toimetamiste kinnispunktiks üle kahekümne aasta. Tagantjärgi on keeruline kõiki sündmuseid aasta täpsusega paika panna ning see eeldaks pisut süvenenumat uurimistööd, aga mäletan, et kui hakkasin ise tõsisemalt bändiasjaga tegelema, tuli klubi Rock & Roll üsna peagi pildile. Klubi põhilise mootori, pungiringkondades nime teinud trummar Roland Suti ehk Rolli kontol oli selleks ajaks juba Pargi tänaval asunud alternatiivmuusika klubi Varjend haldamine (see asuski päriselt nõukogude aegses betoonvarjendis). Tiigi 76a keldrisügavusse loodud Rock & Roll oli selleks hetkeks olema veel väga uus koht, kui ma seal aastal 2005 esimest korda oma melo-doom ansambliga Aldevia üles astusin. Lava oli kitsuke, palju väiksem kui praegu, kuid mingi ime läbi õnnestus sinna isegi toona kõik muusikud ära mahutada ning ruumi jäi isegi kõvaks tukaloopimiseks. Klubi kõrval ei tohi alahinnata ka kõrval olnud avalikku prooviruumi, mida rentisid erineva regulaarsusastmega paljud bändid ja niisama tüübid.
Aeg läks, kontserte toimus, inimesed käisid. Mäletan uudist, kui Rock & Roll sai endale samas hoones kõrgemal uued, avaramad ruumid. Kuna vana klubipind jäi samuti esiotsa toimetama, siis anti sellele nimi Rock & Roll Hell ning uutele ruumidele Rock & Roll Heaven. Kahes paigas toimusid kontserdid mõnda aega paralleelselt, kuid oli selgelt näha, et suuremat tähelepanu hakkas saama Heaven. Arusaadav – seal on piisavalt avar saal, viisakas keskmise suurusega lava, lisaks eraldi ruumid baarile ja niisama istumiseks. Ma ei oska enam kokku lugeda, kui palju olen seal isegi üles astunud Langenu, Ulgurännu, Swarnivõi mõne muu gastrolliga. Teiste kuulamisest-vaatamisest kõnelemata.
Mingil hetkel brändis Roll Rock & Roll Helli nähtavasti kerges nostalgialaines ümber Varjendiks. Minu teed selle Varjendi etapiga enam ei ristunud. Seda aega polnud ilmselt ka väga pikalt. Peagi võtsid keldrikorrusega tegelemise enda kätte hoopis teised tüübid. Nendegi südames põles ind teha Tarbatu põrandaalustes muusikaringkondades midagi ägedat. Kuna uutel rentnikel puudus klubiga Rock & Roll alluvussuhe, siis lühendasid nad oma klubi nime järjepidevust silmas pidades lihtsalt Helliks. Sellisena on see nüüd eksisteerinud ka juba mitu head aastat, pakkudes lava ja ruume paljudele pungi, metali ja teistele valjudele kollektiividele. Julgen ehk väita, et ehkki puhtmuusikaliselt on kaks klubi ülimalt sarnased, on nende juurde kujunenud veidi erinev publik: Heavenis on tuumikuks seltskond, kes on alustanud kontserdikülastuse traditsioone juba Rock & Rolli alguspäevil või isegi enne seda, Hell aga kasvatas endale ustava skene noorema põlve alternatiivikutest. Teineteist vist eriti ei segata, aga suures osas on mõlemad klubid ajanud oma asja. Tarbariitus on üks neid väheseid juhuseid, kus mõlemad paigad on üheskoos tegutsedes täiusliku sümbioosi leidnud.
Elame parasjagu rasketel aegadel, mil kohalikud muusikaklubid närbuma kipuvad. Ega igavest elu polegi kellelegi antud, aga ikkagi paneb mõtlema, mis paneb põnevaid kontsertpaiku igaveseks oma uksi sulgema. Selliseid kohti on Tarbatus ju varemgi olnud, näiteks Kroksi klubi ja DMZ, ennemuistsematest aegadest veel Khattra, Wolf Music Club jne jne jne (kindlasti pole ma kõikidest neist kuulnudki). Nende elukaared jõudsid finaali eri põhjusil, olgu selleks siis eestvedajate hoo raugemine, majanduslik kitsikus või erimeelsused ruumide pärisomanikega. Ebakindluse kirves ripub aeg-ajalt endiselt kesklinnas pesitseva Genialistide Klubi pea kohal. Mõistagi pole Tarbatus ega praeguses ajas midagi ainukordset. Alles hiljaaegu olime tunnistajaks Tallinna bläkikantsi Black Magic Estonia peiedele ning pealinna noorema põlve müralemburite kooskäimiskoht Kotka kultuurimaja on pidanud just äsja oma tegevuspaika vahetama. Olen enam kui kindel, et täiesti välja suretada pole alternatiivskenesid võimalik, küll aga annab iga selline sulgemine kohalikele muusikaringkondadele kõva hoobi, millest toibumine polegi alati võimalik. Nii et vähemalt tendentse jälgides on põhjust küll murelik olla.
Aga üleüldse – tulge Tarbariitusele, saage osa bändide kordumatust esitusest, muusikasõprade ja muude karvaste seltskonnast ning kahe klubi vaimust, mis ei pruugi sugugi igavesed olla!
